Kolmanda lapse sünd pidi Kristjan Novitski peres olema rõõmus sündmus, ent ootamatult sai sellest hoopis võitlus elu eest. Sügavalt enneaegsena, vaid umbes 750-grammisena sündinud poeg pidi veetma esimesed elukuud haiglas arstide hoole all ning sellesse aega mahtus mitu eluohtlikku tagasilööki. Samal ajal kui Kristjan ja tema abikaasa püüdsid jagada aega nõnda, et üks neist oleks kogu aeg pesamuna juures haiglas, vajasid tähelepanu ka nende kaks vanemat last ning Kristjanil tegemist vastutusrikas töö Stebby tegevjuhina. Keeruline aeg pani ümber hindama seni kehtinud prioriteete ja otsima vastust küsimusele, kuidas hoida vaimset tervist ning elurõõmu siis, kui igapäevane maailm kipub laiali kukkuma ning tegevusi tundub olevat rohkem kui käsi ja aega.
Uus reaalsus
Vaid mõni päev enne seda, kui kõik muutus, ei olnud Novitskite peres põhjust arvata, et ees ootab midagi erakordset. Kristjan ja tema abikaasa olid teismelisteks kasvatanud kaks vanemat poega ja veetnud mõnusa pulma-aastapäeva reisi. Raseduse viimases kolmandikus ootamatult tekkinud tüsistus tähendas aga seda, et lapse ja ema elu päästmiseks tuli ta keisrilõikega ilmale tuua pea kolm kuud enne õiget tähtaega. Algas pikk ja kurnav haiglaperiood, kus tulevik oli teadmata ning edasi liiguti mitte päevade vaid minutite ja tundide kaupa.
Kogu perel tuli tahes-tahtmata uue reaalsusega leppida ja nii-öelda mängida nende kaartidega, mis kätte antud. Kristjan nendib, et neil oli ka varasemast olemas lapsega haiglas ning intensiivravil olemise kogemus, kuid tookord oli tegemist pisut suurema lapsega. “Kui näed oma alla kilogrammi kaaluvat beebit aparaatide ja voolikute küljes, ei anna varasemad sarnased elukogemused immuunsust ega tee olukorda kergemaks,” nendib mees ja lisab, et sellises olukorras saab määravaks see, kuidas asja suhtutakse. “Sellises olukorras on oluline reaalsusega leppida – siin me oleme, selles reaalsuses kohal ja järelikult tegeleme sellega,” kirjeldab ta põhimõtet võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Tuleviku pärast muretsemise ja teadmatuses ahastamise asemel tuli keskenduda sellele, mida sai teha just käesoleval hetkel.
Kui argistest ülesannetest saab keerukas valem
Kui suurem osa pere energiast ja tähelepanust läheb haiglas viibivale lapsele, muutuvad ka kõige lihtsamad igapäevatoimingud mõnikord üsna keerukaks võrrandiks. Kes viib lapsed kooli ja trenni? Kes jõuab poodi? Mis saab söögitegemisest, pesupesemisest ja majapidamise joonel hoidmisest? Mis ajal on mahti süveneda tööasjadesse?
Olukord nõudis peres selget rollijaotust. Oli selge, et ema peab saama võimaluse keskenduda täielikult vastsündinule ning viibima suurema osa ajast beebi juures haiglas, seega tuli ülejäänud süsteemi püsti hoidmisega tegeleda suuremalt jaolt Kristjanil. Kodus olid ootamas 16- ja 11-aastased pojad, kelle elurütm pidi jätkuma võimalikult stabiilselt ja tavapäraselt. “Olen veendunud, et ilma abikaasa kompromissitu pühendumuseta meie pisikesele beebile, ei oleks meil praegu täiesti tervet, nutikat ja elurõõmsat pisipoega ning tema tee paranemiseni oleks olnud tunduvalt pikem ja vaevalisem,” on Kristjan veendunud.
Olukord lihtsalt nõudis, et üks vanem saaks keskenduda kõige pisemale lapsele ja teine prooviks hoida samal ajal toimimas ülejäänut,” meenutab Kristjan. Sellises olukorras pidid ka vanemad lapsed paraku tavapärasest kiiremini iseseisvuma. Kristjan aga kiidab, et teismelised mõistsid olukorra tõsidust, hakkasid varasemast enam üksteist abistama ning kohandusid uue elukorraldusega uskumatult vapralt.
Samuti õpetas kriis Kristjani sõnul seda, et kõike ei saa ega peagi tegema perfektse täpsusega. Ideaalsest majapidamisest või söögist olulisem on ellujäämine ja vaimse tervise säästmine. Siin tulid abiks juba “parematel aegadel” sisse juurdunud praktikad ja distsipliin, mille hoidmine keerulistel aegadel on vaimse tervise ja elurütmi hoidmiseks ülioluline.
Töö ja haigla vahel žongleerimisel on tähtis hea meeskond
Kristjan ei võtnud pärast lapse sündi pikka puhkust, vaid jätkas igapäevast töötamist Stebby tegevjuhina. Üsna ruttu mõistis ta, et kõigega hakkama saamine tähendab tavapärase rütmi täielikku ümberjagamist ning peensusteni paika timmitud päevakava.
Hommikud algasid tavaliselt haiglas, et asendada abikaasat ja anda talle võimalus korrakski hinge tõmmata, duši all käia või teiste lastega suhtlema minna. Seejärel saabus aeg tegeleda tööasjadega. Virtuaalsetel koosolekutel osales Kristjan sageli haigla puhkeruumist, kohvikunurgast või kodulaua tagant. Õhtul ja öösel tuli taas arvestada kahe vanema lapse ning haiglas viibiva lapse ja abikaasa vajadustega.
Tagantjärele tunnistab Kristjan ausalt, et öelda, et ta sai kõigega vaevata hakkama, oleks vale. “Kolleegid mulle küll etteheiteid ei teinud, kuid kindlasti nõudis minu olukorraga arvestamine ka neilt paindlikkust ning salgeli võtsid nad ise, küsimatagi, nii mõnegi minu ülesande enda kanda.”
Sellistel hetkedel muutub määravaks toetav meeskond ja töökeskkonna kultuur. Stebby tiimikaaslased näitasid üles suurt mõistmist ja hoolivust, võttes pikema arutamsieta üle pooleliolevad ülesanded ja hoides kõik toimimas ka siis, kui juht oli mõtetega haiglas. Kristjan on seniajani kolleegidele tänulik ääretult mõistva suhtumise ja abivalmiduse eest – see andis kindluse, et “maha kukkunud pallid” korjatakse üles ka siis, kui tema on parasjagu eemal.
Lähedaste abi: vaja on praktilisi tegusid, mitte üldisi lohutusi
Pärast keerukat perioodi tõdeb Kristjan, et pikalt teadmatuses elades ja haigla vahet sõites vajab pere eelkõige väga praktilist tuge. Kaastundlikul toonil öeldud fraasid nagu “küll kõik saab korda” või “olete nii tugevad” võivad olla küll heasoovlikud, kuid need ei lahenda ühtegi reaalset muret ega anna aega juurde.
Tegelikuks ja käegakatsutavaks abiks on konkreetsed teod: kui keegi lähedastest teeb perele sooja õhtusöögi, viib lapsed trenni, aitab poest toidukraami tuua või võtab mõneks ajaks lemmiklooma enda hoole alla. Kristjan nendib, et paraku ei osatud temale sellist abi väga pakkuda ja raputab ka endale tuhka pähe öeldes, et ega ta osanud ka ise seda küsida.
“Sarnases olukorras olijatel tasub julgelt ja konkreetselt küsida praktilist abi, mis vabastab päriselt aega ja võimaldab olla seal, kus sind parasjagu kõige enam vajatakse. Või annab hetke olla iseendaga,” on tema näpunäide.
Vaimne tervis ja rutiinid: iseenda rasketest hetkedest läbi sikutamine
Kui elu on “laiali” ning kriis nõuab rohkem energiat kui kehal pakkuda on, tõuseb teravalt esile vaimse tervise seis. Kuidas hoida emotsionaalset tasakaalu ja mitte läbi põleda, kui pinge on kordades suurem kui tavaliselt?
Kristjanil on vaimse tervise teemadega sügav ja isiklik suhe. Varasemalt läbi põlenud ning raske depressiooniga võidelnud mees teab omast käest, mida tähendab olukord, kus must auk ähvardab neelata kogu elujõu. (Loe artiklist siit.) Vaimsest madalseisust väljatulek õpetas talle põhimõtte, mis sai tema eluvundamendiks ka lapse haiglakriisi ajal. “Mina ise olen ainus, kes saab ennast piltlikult öeldes kõrvupidi s**a seest välja sikutada,” on mees veendunud. See tähendab, et keegi teine ei saa sinu eest rasketest hetkedest läbi minna. Arstid, psühholoogid ja lähedased saavad pakkuda tuge ning tööriistu, kuid lõplik vastutus oma mõtete, tegevuste ja vaimse seisundi eest lasub inimesel endal. Kui ise ei tee teadlikku otsust end kokku võtta ja edasi tegutseda, ei muutu midagi.
Selleks, et keerulistes oludes vaimselt kestma jääda ja kriisil end mitte murda lasta, aitasid Kristjanit paika rihitud igapäevased rutiinid ja range enesedistsipliin.
- Uni kui vundament. Piisav ja kvaliteetne uni on ajule ning vaimule esmane taastumisvahend. Unetundide kaitsmine ja puhkuseks aja leidmine tähendab seda, at ajul on võimalus pingest puhata ja järgmiseks päevaks ressurssi koguda.
- Füüsilise keha eest hoolitsemine. Igahommikused võimlemisharjutused, füüsiline liikumine, piisav vee joomine ja täisväärtuslik toit ei kaota haiglamuresid ega ravi enda või lähedaste terviseprobleeme, kuid need on hädavajalikud selleks, et keha oleks füüsiliselt võimeline järgmisel hommikul uuesti püsti tõusma ja koormusega toime tulema, sest iga päev on uus lahing, ning selle võitmiseks peab olema enda parimas vormis
- Raske aeg pole vabandus enda hävitamisega tegelemiseks. Raske aeg ega vaimne madalseis ei ole vabandus hakata end lohutama rämpstoidu, alkoholi või muude enesehävituslike harjumustega. Tühjad süsivesikud ja alkohol pakuvad vaid hetkelist naudingut, kuid süvendavad tegelikkuses ärevust, masendust ja füüsilist kurnatust veelgi.
- Kindel päevakava ja mikrohetked. Selge rütm aitab säilitada kontrolli asjade üle ka siis, kui ümbritsev keskkond meenutab parajat kaost. Teadlikud väikesed pausid päeva sees – kasvõi mõni minut vaikuses enne haiglapalatisse või koosolekuruumi sisenemist – aitavad ennetada vaimset läbipõlemist.
Kristjan on veendunud, et vaimne tervis ei ole midagi sellist, mis püsib iseenesest. See nõuab teadlikku tööd ja vastutuse võtmist eriti siis, kui koormus on suurim. Rutiinid ja päevakava on sellisel puhul aga suureks abiks.
Elu raskuste vahel: tiitlite asemel võimalus unistada
Kui Kristjani poeg lõpuks pärast mitut haiglas veedetud kuud piisavalt kosus ja koju jõudis, sai pere hakata järk-järgult taas tavapärasesse rütmi naasma. Kristjan nendib aga, et raske algus muutis mitmel moel seda, mida ta vanemana oma laste tulevikult ootab. Sellise kogemuse järel saab tervise hindamatuse kõrval selgemaks see, millisteks inimesteks lapsed võiksid kasvada: millised on nende väärtused, kas nad julgevad olla nemad ise ning kas nad on päriselt õnnelikud.
“Sageli mõtlevad vanemad järeltulijate võimalikele tulevastele saavutustele, ametitele ja staatusele. Viibides kuid haiglas ning nähes, kui habras on elu, muutuvad prioriteedid täielikult,” ütleb Kristjan, kes ei soovi oma lastele ette kirjutada tiitleid ega ametinimetusi, vaid tahab neile midagi palju lihtsamat ja sügavamat – võimalust tunda elust rõõmu ning unistada.
„Tahaksin, et neil oleks tuhandeid unistusi – see on minu soov neile ja tegelikult kõigile inimestele,“ sõnab Kristjan. Kui kogu maailm taandub kriisihetkel vaid ühele soovile – et laps jääks ellu –, tundub võimalus unistada tuhandest eri asjast ülimalt suur kingitus. Ja muidugi võiks vähemalt osa unistustest ka täituda.
Raskelt haigete laste unistuste täitumist toetab ka heategevusfond Minu Unistuste Päev, mille toetamise on Stebby Kristjani juhtimisel võtnud oma südameasjaks. Laste unistuste teoks tegemisse saab igaüks panustada heategevusliku Unistuste jooksu kaudu. Sellised algatused aitavad tuua raskes seisus laste ja nende perede eludesse täpselt seda lootust ning unistamisrõõmu, millest Kristjan räägib.
„Elu on nagu raskuste vahel pauside märkamise ja nende nautimise kunst,“ võtab Kristjan kokku oma eluvaate. Haiglas olles on raske uskuda, et kord vaatad sellele perioodile teise pilguga, kuid kriis ei määratle kogu elu. Lõpuks ei jää haiglast alles vaid hirm ja diagnoosid, vaid teadmine, kui palju suudab üks pere kanda ning kui hinnaline on võimalus olla lihtsalt koos ja vaadata julgelt tulevikku. Iga raskus on ju vaid kõigest ajutine,” võtab kristjan oma pere kogemuse kokku.
