Paljud jooksusõbrad on tuttavad Eesti Ööjooksu sarjaga, mis ühendab tuhandeid liikumishuvilisi ja pakub elamusi mitmes Eesti eri paigus läbi aasta. Kogu selle sarja eestvedaja Marko Torm käis Stebby “Samm-sammult heaoluni” podcastis ja rääkis lähemalt ürituskorraldaja vaatest, miks ta endiselt sellist sarja tüürib.
Lisaks oli juttu nii Ööjooksu sünnist, nõudlikest osalejatest, avaveeujumisest, unustamatutest üritustest ja suurimatest prohmakatest.
Kuula 11. osa ürituskorraldaja Marko Tormiga SIIT
Sünd toimus üle 15 aasta tagasi
Ööjooksu ideealge sai Tormi sõnul alguse 2008. aastal, mil piltlikult öeldes viinerit sööva ja õlut joova pühapäevase korvpallipatsutajana läbis ta Helsinki maratoni ning seejärel tekkis ka suurem soov pakkuda midagi elamusipakkuvat oma kodulinnas Rakveres ka teistele sõpradele.
“Tekkis lihtsalt üks kiiks mehel, kes jooksust suurt lugu pole pidanud, sest kummitasid nii gümnaasiumiaegsed traumad, Cooperi test ja kõik, mis oli väga ebameeldiv. Aga siis tekkis kiiks, et tahaks väljakutsuvat eesmärki vastu võtta. Jooks Helsingis tuli raskelt, aga tuli ära ja järgmine aasta Stockholmi maratonil, nähes finišijoonel kaaslõpetajate tõelist siirast rõõmu ja vaadates ümberringi, et seal oli erinevas kehakaalus, soost ja vanusest inimesi – see eduelamus kõik ühendas neid seal finišis ja ka liigutas mind midagi sarnast korraldama.”
Kuna sel ajal oli Tormi sõnul kuldne aeg erinevateks “öö” üritusteks, siis otsustatigi ühiselt seda just õhtupimeduses teha ning esimene Ööjooks toimus juunikuus 2011. aastal Rakveres.
Jõukohane kõigile
Kuna Tormi sõnul meeldib talle kui ka sõpradele tervisesport, siis lähtuti 15 aastat tagasi ning ka praegu põhimõttest, et eesmärk on inimesi võistlemise asemel rohkem liikuma panna ning tegu ei ole spordivõistlusega.
“Tegelikult see viie kilomeetri läbimine on jõukohane kõigile ja kui sa teed seda massis ning seltskonnas õlg õla kõrval, siis iga lõpetaja ütleb, et see viis kilomeetrit tundus nagu poolteist kilomeetrit üksi metsarajal. See kõik läheb kiiresti ja elamuslik rada linnas ongi atraktiivne. Klappe ei tasugi pähe panna, sest siis võib millestki lausa ilma jääda,” lisab Torm.
Suur vastuolu on muutunud sümboliks
Tormi sõnul on olnud ka esialgu möödalaskmisena tundunud asju, mis on muutunud hoopis Ööjooksu sümboliks. Üheks selliseks on ühtne jooksusärk, mida osalejad ka pidid jooksul kandma. Tormi sõnul oli see tema teada isegi ainus võistlus Baltikumis, kus oli kohustus startida väljastatavas särgis. Nüüd on sellest kõigest saanud aga sarja üks tava ja Ööjooksu särk liidab inimesed ühtsemaks.
”Sa läksidki starti ja nägid välja nagu vanasti öeldes lastekodulaps ehk kõik olid ühtemoodi riides. See sai algul palju negatiivset vastukaja, isegi ka teistelt korraldajatelt, et vaevalt see õnnestub, kuid ega hoiakud ongi vaevalised muutuma. Samas tuli võistluspäev ja 96-protsenti võistlejatest oligi 2014. aasta võistluskoridoris punane,“ meenutab Torm.
See on Tormile õpetanud, et see ühtsuse tunne on oluline tekitada ning tegelikult on maailmas kõik ägedad asjad ära leiutatud – need tuleb lihtsalt üles noppida ja siia Eestisse tuua. Tema sõnul korjas ta selle idee ise üles hoopis 2012. aastal Stockholmi ühelt ööjooksu võistluselt.
Talvine Narva Talv
Alates 2018. Aastast on peetud piirilinnas Narvas hoopis Ööjooksu keset detsembrikuist pakast. Esialgu Eesti 100. sünnipäevaks korraldatud üritus osutus üle 3000 osalejaga nii populaarseks, et see toimub siiani.
“Narva tundus väga äge, kõnetav ja sobilik koht, kuid kuhu siiski paljud harjumaalased, kes on meie põhiosalejad, igapäevaselt ei jõua. Eks mõjus see natukene heidutavalt ka – talvine aeg ja Narva. Aga me võtsime selle riski ja nüüd on talvine Eesti Ööjooks Narvas toimunud juba kolm korda ja tuleb neljandat korda 7. detsembril,”
Eesti osaleja on nõudlik, aga korraldaja on ka tasemel
Tormi sõnul on väga häid sündmusi tervisespordis kalender täis: “Ma julgeks väita, et Eesti keskmine korraldaja on väga kõrgel tasemel, kuid Eesti keskmine osaleja on ka väga nõudlik. Kui sa käid kuskil New Yorgis või kus iganes osalemas, siis sa tegelikult näed päris palju logisevaid asju ka suurtelt rahvusvahelistel maratonidel ja hoiad kahe käega peas kinni. Aga seal antakse andeks, sest bränd on kõva, linn on suur ja juba ainuüksi sinna peale saamine võib olla läbi loosiratta.”
Torm ütleb, et eestlase DNA-s on see olemas, et tihti oleme me oskajad näpuga näitama, aga see teeb meid ka paremaks ja hoiab kikivarvul. “Aga kindel see, et kui inimene on ikkagi korra selle hea emotsiooni kätte saanud, siis seda vau-efekti tal iga aasta tekitada on aina keerulisem, sest ootus kasvab,” täpsustab Torm.
Kuula 11. osa ürituskorraldaja Marko Tormiga Spotifyst SIIT
