Eestis on omajagu vaimse tervise häiretega inimesi, kes ei saa vajalikku ravi. Abi saamist takistab pahatihti see, et vaimse tervise murele viitavaid sümptomeid lihtsalt ei tunta ära. See aga võib viia meeleolulanguse süvenemise ja mõnel juhul lausa enesetapuni.
Trennipesa OÜ kliiniline psühholoog Janne Tamm selgitab, missuguseid ohumärke tasub tähele panna ning kuidas ennast või ka lähedast vajadusel ise aidata.
Eelarvamus ja häbimärgistamine hakkavad kaduma
Kliiniline psühholoog Janne Tamm nõustub, et teadlikkust vaimse tervise kohta paraku napib. Tema praktikas on näiteks ette tulnud, et eakamad inimesed arvavad, et selliseid asju nagu vaimse tervise probleeme pole olemas või et vaimse tervise spetsialistidest pole kasu. Õnneks kohtab sellist arvamust siiski aina harvem ja ka näiteks depressiooni või mõne muu vaimse tervise murega inimeste häbimärgistamist on varasemast tunduvalt vähem.
Noortest kõneldes rõõmustab Tamm, et kasvamas on põlvkond, kes on vaimses tervise teemadel üsna teadlik ja võrreldes vanematega ka altimad abi otsima. Ta tõdeb, et vahel võib abi saamine kahjuks venida, sest järjekorrad vaimse tervise spetsialistide juurde on pikad või lihtsalt ei teata, kust ja kuidas abi otsida, kuhu pöörduda.
Tunne ohumärke
Tamm nendib, et vaimse tervise murele viitavad tunnused võivad olenevalt psüühikahäirest ja haigusseisundi tõsidusest olla vägagi erinevad. Muidugi on ilmselge, et kui peast käib läbi tõsine suitsiidimõte või lausa plaan, tuleks kindlasti otsida abi ning helistada kas või 112.
Veidi “nähtamatumatest” sümptomitest kõneldes toob Tamm välja, et viis peamist hoiatusmärki on järgmised:
- liigne muretsemine või ärevus
- pikemat aega kestev kurbus või ärrituvus
- meeleolumuutused
- sotsiaalne ärevus või seltsielust tagasitõmbumine
- olulised või häirivad muutused söömis- või magamisrežiimis.
“Kui elu tundub hoomamatult raske ja mõni eeltoodud asjadest, näiteks ärrituvus või vähene uni ja söömine muudavad igapäevase toimimise raskeks, peaks kindlasti abi otsima,” rõhutab Tamm.
Ta soovitab, et kui kohe ei ole võimalik pääseda näiteks psühholoogi või perearsti vastuvõtule, võiks muret jagada kellegi usaldusväärsega. Ka lihtsalt sõbraga rääkimisest on tihti kasu. See võib aidata aru saada mure tõsidusest ning kas ja millist abi võiks otsida. Tsiteerides laste- ja noorukite psühhiaater Reigo Reppot – “Lähedase õigel hetkel öeldud hea sõna võib olla suurema jõuga, kui psühhiaatri määratud raviskeem.”
Tamm suunab, et palju nõuandeid leiab ka veebilehelt www.peaasi.ee, kus saab muuhulgas täita ka emotsionaalse enesetunde küsimustiku ja vaadata, mis vastuse see sinu vaimse seisundi kohta annab.
Missuguse spetsialisti poole pöörduda?
Janne Tamme sõnul pädeb alati soovitus alustada abi otsimist perearstist. Tema kuulab mure ära ja oskab vastavalt sellele suunata ka õige spetsialisti juurde. Ning asi, mida sageli ei teata – Eestis on olemas ka vaimse tervise õed, kes saavad samuti psühholoogiliste probleemide puhul anda esmast abi ja soovitusi järgmise spetsialisti poole pöördumiseks.
“Psühhiaatri vastuvõtule saab ilma saatekirjata. Saatekirja psühholoogi vastuvõtule haigekassa raha eest saab teha perearst või psühhiaater. Vaimse tervise õde aga saab aidata otsustada, kas oleks vajalik pöörduda ka psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule, saatekirju tema ei kirjuta. Küll saab ta konkreetse patsiendi lugu arutada psühhiaatriga, kes saab vajadusel ravimid määrata ja/või teha suunamise psühholoogi vastuvõtule,” selgitab Tamm.
Ta rõhutab, et üksi ei maksa ennast vaimse tervise mure puhul kindlasti jätta. Kui rahakott rohkem ei luba, siis ka mõni konsultatsioon võib aidata mõista, kus parasjagu n-ö ollakse ja kuhu on soov edasi liikuda. Samuti saab terapeut kätte õpetada mõningad esmased eneseabi võtted.
Vajadusel ei maksa peljata ka näiteks antidepressante, sest õige ravim õiges kohas ja õiges annuses võib päästa elusid. Küll aga tasub teada, et ravim ei muuda maailmapilti, sellega koos peaks käima ka teraapias, mis aitab mõttemustreid muuta ja ennast mõista.
Lisaks on päris palju asju, mida inimene saab oma vaimse tervise heaks ise ära teha. Aeg-ajalt tasub näiteks vaadata üle, missugused on söömise, magamise ja liikumisharjumused. Samuti see, kuidas ja kui palju on sotsiaalset suhtlust.
Kõik need tunduvad väikesed asjad, kuid nende mõju on suur ja vajadusel tasub muutused koos terapeudiga läbi arutada, et vaim järjepidevalt värske hoida. Vaata terapeutide nimekirja Stebby keskkonnast siit ja nõustajaid siit.
