Rasmus Mägi on põnevate mõtetega mees ning tema pühendumisest ja mõtestatud treeningfilosoofiast saame kõik õppust võtta – põhjuseks ei pea olema tingimata soov kiiremini joosta.
Mõelgem nüüd, kui meil tavalistel inimestel tuleks ühtäkki joosta maksimaalse pingutusega 400 meetrit (siinkohal tõkete ettepanemisest ei räägigi) – ebareaalne, eks? Kindlasti tundub paljudele ka võimatu õppida ja üle võtta ühe vestluse põhjal EM hõbemedalisti ja OM kuuenda koha mehe treeningmetoodikat, kuid häid nippe, mida kõrva taha panna leiab küll!
Kohtusin Rasmusega traditsioonilisel tudengispordi seminaril, mida Eesti Akadeemiline Spordiliit korraldab juba palju aastaid, kus ta jagas oma mõtteid üllatusesinejana. Eelkõige oli ta kohal selleks, et innustada üliõpilasspordi ülikoolide eestvedajaid.
Traditsioonilise sissejuhatuse järel, mida Mägi sellistel kokkusaamistel ilmselt juba kümneid kordi teinud ning mille fakte ilmselt iga vähegi teadlikum spordisõber teab, muutus vestlus põnevamaks, kui ta julgustas kuulajatel küsimusi vahele küsima.
„Sedasi on vestlus ka minule palju põnevam, kuna küsimused tulevad erikohtades erinevad ning suunavad vestlust vastavalt sellele. Muidu tuleb kogu aeg üks ja sama jutt,” julgustas Mägi kohalolijaid. Paari soojendava küsimuse järel haaras üks julgem tudeng härjal sarvist ja uuris, mida ilmselt paljud teisedki teada tahtsid: „Mida arvad Sina, Rasmus, dopingu kasutamisest?“
Rasmus Mägi arvates tehakse selle teemaga ühiskonnas lubamatult palju nalja. „Eks teema on valus ja aktuaalne, kuid teatud mõttes peaks tegemist olema tabuteemaga,“ ütles ta. “Selline süüdimatu naljatamine, mis kohati käib ning ka see, et teemast nii palju räägitakse võib muuta noore sportlase seisukohta ja olla vägagi kahjulik. Noored, kes pidevalt kuulevad dopingust erinevaid arvamusi võivad võtta hoiaku, et teisiti ei saagi ning tegemist on normaalsusega ja tippsportlaste igapäevase eluga. Tegelikult ei ole pilt selline, et liigud ringi sportlaste ringkonnas ja näed, kuidas kõik ennast muudkui süstivad. Seega igasugune naljatamine võib anda signaali, et see ei olegi kuigi tõsine rikkumine.“
Mägi ei ole nõus kaasa minema ühegi konkurendi mustamisega. Päris tihti palutakse temalt kommentaare, et mida arvad norrakatest, venelastest või mõne kolmanda riigi sportlasest. Aga selliste spekulatsioonidega Mägi kaasa ei lähe. „Kui mina halvustan kedagi ilma faktideta, siis kes ütleb, et homme ei halvustata mind samamoodi ebaõiglaselt,“ ütles Mägi veendunult.
Kuid siiski otsisime vastust ka ühele olulisemale ja paljude jaoks põnevaimale küsimusele – „Kuidas ennast motiveerida?“. Mägi tõi välja, et teda kõige rohkem häirib Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias leviv trend, kus väga palju riputatakse üles sügavmõttelisi filosoofilisi tsitaate, millega ennast ja teisi justkui soovitakse motiveerida või üritatakse luua kuvandit, et „küll mul on kõrge motivatsioon.“ Motivatsiooniga on nii, et seda kas on või seda ei ole. Kui on, siis käitutakse vastavalt sellele elus, treeningul ja toidulauas. Tsitaatide riputamine motivatsiooni ei tugevda, vaid kipub olema motivatsiooni aseaine, paraku mitte kuigi tulemuslik.
Kas psühholoog on sportlasele vajalik? Mägi arvates võib küll olla, kuid ise ta selle järgi vajadust tundud ei ole. „Küllap on minu ümber õiged inimesed, kes suudavad öelda õigeid asju õigel ajal ja seetõttu ei ole vajadust professionaali järgi olnud. Mul on sisimas ka tunne, et palju inimene, kes mu erialast midagi ei tea, mind päriselt aidata suudab,” arvas Mägi. Lisaks näeb ta sportlase tugipersonalil psühholoogilist rolli sportlase juures. Ta lisas, et:“Mind aitab minu treener, minu füsioterapeut või sportlasdelegatsiooni juht suurvõistluste juures. Neil on kindlasti ülioluline roll ka psühholoogilises ettevalmistuses.”
Foto: Ilmar Saabas Allikas: Delfi Sport (06.08.2018)
“Mida arvad EOK-i presidendi Urmas Sõõrumaa väljaütlemistest sportlaste suunal, kus ta tõi välja, et sportlastel on justkui iseseisev mõtlemisvõime häiritud?” Sellised väljaütlemised teevad Mägit kurvaks. „Spordijuhtide roll peab olema sportlasi innustada. Sellised mõtted kindlasti seda ei tee. Tihtilugu näen ka teiste spordijuhtide seas selliseid, kes ütlevad kuskil avalikult välja, et „No mis tollest sportlasest ikka, nagunii ta eelringist edasi ei saa.”” Mägi ei kujuta ette, et suurte riikide delegatsioonide ja organisatsioonide eesotsas sellist retoorikat kasutades oleks võimalik olla. „Ka mina olin kunagi sportlane, kes eelringist edasi ei saanud. Mõni võib olla ise ka ei usu, et ta edasi saab, aga see ei tähenda, et seda peaks sportlasele või avalikkusele välja ütlema ja sportlast alla kiskuma. Sellised väljaütlemised mõjuvad sportlase eneseusule väga negatiivselt ja nende tulemused on meie ootustele vastupidised,” arvas Mägi.
Räägiti veel päris palju rohkem ja vähem spetsiifilisemat spordijuttu ning lõpuaplaus meie viimaste aastate parimale jooksjale oli kahtlemata soe ja väärikas. Tudengispordijuhid said ilmselt kõik toreda kogemuse ja asjalikke mõtteid ning loodetavasti ka kulbitäie innustust, et oma ülikooli rahvast veelgi enam spordiradadele meelitada.
