Kristjan Novitski, Stebby tegevjuht. Arvamus ilmus ka Delfi portaalis 20.01.2026.
Eesti rahvaarv vähenes eelmisel aastal 7000 võrra, demograafiliselt oleme vananev rahvas, ja mis eriti murelikuks teeb: meie tervena elatud aastaid on Põhja-Euroopaga võrreldes ligi kümne aasta jagu vähem, piirdudes meestel vaid 56,7 eluaastaga.
Kui meie tervishoid lööb juba praegu häirekella ning sotsiaalministrit ja perearsti Karmen Jollerit tsiteerides oleme viimase viie aastaga võtnud tervises miljard eurot „kiirlaene“ ehk kulutanud raha, mida meil ei ole, siis mis saab kümne ja rohkema aasta pärast? Siis, kui süsteem on täielikus kriisis ja veelgi väiksem tööealiste generatsioon peab seda üleval hoidma…
Riik tõrjub abikäsi
Kuigi riik peaks soovima vastu võtta igakülgset abi nii ennetuses kui ka ravis, hoitakse kramplikult kinni mentaliteedist, et saadakse ise hakkama. Ometi on Eestis tuhandeid ettevõtteid, kes on juba oma õla alla pannud ja oleksid valmis seda tegema veelgi suuremal määral.
Tänu 2018. aastal kehtestatud seadusele, mis lubab tööandjal panustada maksuvabalt 400 eurot aastas töötaja tervise edendamiseks, on see abi ka väga paljudeni jõudnud. See on aidanud töötajatel tasuda spordiklubide, füsioteraapia, vaimse tervise ja rahvaspordiürituste eest, mis on kriitilise tähtsusega just tervisemurede ennetamiseks.
Kuid mida saab 33 euroga kuus tänapäeval, võrreldes 2018. aastaga?
Kuid mida saab 33 euroga kuus tänapäeval, võrreldes 2018. aastaga? Enam ei kulu see summa isegi mitte ennetusele, vaid piirmäära väiksuse tõttu on paljudes ettevõtetes tehtud sundvalik: kaotatakse spordi- ja ennetustoetus ning pakutakse selle asemel vaid eraravikindlustust.
Oleme olukorras, kus lepime faktiga, et tegeleme töötajaga alles siis, kui ta on juba haige. Jah, Eestis on üle 60 000 töötaja, kes saavad kasutada erameditsiini hüvesid, ning rohkemgi veel neid, kellele võimaldatakse endiselt spordi- ja terviseedendust. Kuid mõlemat korraga – ennetust ja ravi – praegused seadused ei võimalda, lubatud maksuvabastus ei kata seda ühestki otsast ära. Ennetus, liikumine ja vaimne heaolu jäävad statistikat vaadates paratamatult tagaplaanile.
Kas eratervishoid on siis suur oht, nagu kohati kardetakse?
Kuigi valitsuse tasandil on endiselt vastuseis eratervishoiu osakaalu suurenemisele, näitavad trendid, et selle osakaalu kasv on möödapääsmatu ja ka vajalik. Eraravil on vaieldamatud plussid, eelkõige ravi ja analüüside kiirus, mis võib päästa nii mõnegi inimese raskemast või kroonilisest haigusest ja pikaajalisest töövõimetusest.
Samuti leevendab see arstide puudust avalikus süsteemis. Hiljutine näide Tartu ülikooli kliinikumi endokrinoloogia osakonna arstide erasektorisse siirdumisest ilmestab olukorda, kus riiklikus süsteemis napib ressurssi, kuid samas ei lase riik ettevõtjatel aidata inimestel seda teenust erasektorist soetada – maksuvabastus ei ole isegi enam piisav eraravi pakkumaks.
Tööandja toeta jääks see kulu täielikult inimese kanda ja ainuüksi üle 100-eurone visiiditasu ei ole paljudele jõukohane.
Mõistan ohtu, et erameditsiin võib muutuda jõukamate pärusmaaks, kuid tööandjate abiga vähendab see koormust riiklikus süsteemis ning loob soodsamad tingimused ka keskmise ja väiksema sissetulekuga tööealistele inimestele. Inimesed naasevad tänu kiirele ravile rutem tööle, säästes haiguspäevade vähenemise kaudu riigile miljoneid eurosid. Tean Stebby andmetele tuginedes öelda, et maksuvabastuse hüve suunab töötaja tervisesse igast sektorist ettevõtteid ja tegu ei ole piltlikult öeldes ainult Tallinnas asuvate tehnoloogiaettevõtetega. Võita on kõigil.
Lahendus on minu silmis olemas. Kui tervise- ja spordiedenduse maksuvabastuse piirmäära ei soovita tõsta iganenud 400 eurolt näiteks 1200 eurole aastas, nii nagu Eesti kindlustusseltside liit soovib, pakun välja alternatiivi. Nii nagu on viidanud ka Karmen Joller, oleks võimalik pakkuda tööandjale laiemat valikut, lüües spordi- ja terviseedenduse ning eraravikindlustuse maksuvabastuse lahku. Näiteks: 600 eurot terviseedenduseks (sport, vaimne tervis, terviseennetus) ja 600 eurot eraravikindlustuse tarbeks.
Nii ei peaks tööandjad enam valima, kas aidata töötajat enne haigestumist või pärast tervisemure tekkimist. Praegu ei jagu vahendeid mõlemaks, kuid tervema Eesti poole püüeldes aitaks selline lähenemine hüppeliselt kaasa.
