Ott Kiivikas on mees, kelle kohta võib tõesti 💪🏼 tujukuju kasutada, kes tõuseb vara ja jõuab teiste treenimise kõrvalt endagi aega mitmekülgselt veeta. Sportlasena kulturismis nii EM kulla kui absoluutklassi hooaja võitnud mees on ühel või teisel kujul pea iga eestlase mällu süübinud. Kuidas aga Ott pärast profikarjääri elule, vigadele ja heaolule vaatab?
#14 osas tegime juttu Oti päevast, (m)Otivatsioonist ja paljust muust
- Kas tavaline Oti neljapäev on ka ta unistuste päev?
- Mis on Oti motivatsioon spordis olnud ja kunas see tal endal otsa on saanud?
- Eeskujude seadmisest ja nendega kohtumisest
- Liigsest pingutamisest
- Uutest väljakutsetest spordis
Kuula lähemalt Ott Kiivika elust ja olust Stebby taskuhäälingu #14 osas Spotifys SIIT või Apple Podcastist SIIT.
Jälgi Ott Kiivita tegemisi Instagramis
Mõned nopped taskhäälingust:
Mis on motivatsioon?
Kui ma olen proovinud lühidalt kokku võtta, siis ta on ikkagi liikumapanev jõud ehk kui motivatsiooni ei teki, siis ükskõik, kas füüsiline tegevus, vaimne tegevus või lihtsalt eluks hädavajalik tegevus – seda ei juhtu. Ehk motivatsioon käivitab mingi protsessi. Iga tegevuse või liigutuse taha me võime tegelikult kirjutada “motivatsioon”, sest ta viib meid kuhugi või täidab mingit kindlat ülesannet.
Sõltuvus edutundest aitas edasi
Ma poleks elus nii palju võistlusi võitnud, kui ma võita ei oleks tahtnud. Ma ei oleks viitsinud pingutada nii palju – võit oli kindlasti üks olulisemaid asju. Teine aga oli ikkagi eneseteostus läbi spordi ja saavutamise. Ehk sa eesmärgistad mingi asja ja kui sa selle saavutad, siis üks mõte on, et “oh, ma sain kuldmedali, jube äge oli”, aga teisalt vaata kui palju ma vaeva nägin, ma uskusin sellesse: see oli iseenda üle uhke olek ja vot see rahulolutunne, mis siis kaasnes, seda ma tahtsin kogu aeg uuesti.
Eufooriapauk ja adrenaliinilaks, mis sa sealt ikkagi said, see sundis seda uuesti läbi tegema. Kui sa tõused järgmine päev juba üles, siis see tegelikult suht ruttu kaob ära. Võidujoovastuse tunne versus see, mis ettevalmistus sellega kaasneb, on ebaproportsionaalselt lühike aeg.
Tegemata ei jäänud midagi, pigem pingutati üle
Mul on isegi tunne, et võib-olla oleks vähem teinud, ma oleks veel paremini saanud, kuigi iga pingutusega kaasnes mingis mõttes uuele levelile jõudmine. Aga kui ma täna vaatan tagasi ja proovin hinnata, kui palju täna minu enda treenitavad treenivad, siis ma isegi ei julgeks kellelegi ette kirjutada sellist treeningmahtu nagu mul oli.
Ma täna mõtlen, et ega minu treenerid ei kirjutanud mulle ka sellist asja ette: ma ise peas panin põhimõtteliselt topelt otsa, mis mulle ette kirjutati. Ehk siis ma olin ikkagi jäärapäine ja mul oli veendumus, et kui sa rohkem alla paned, siis saad vastu ka. Nüüd elukogemuse ja tarkusega ma näen, et tõenäoliselt ma kõrvetasin ennast nii mentaalselt kui füüsiliselt üle ja rohkem treenimine ei anna lihtsalt paremat tulemust – ma oleks saanud vähemalt samaväärse tulemuse päris palju lihtsamate liigutustega. Karjääri lõpus ma seda juba sain, mil ma põhimõtteliselt treenisin poole vähem.
“Samm-sammult heaoluni” podcasti juhtis Ott Pluum
Heaolu leiad stebby.eu.
.
