Jumping ehk eesti keeles hüppamise trenn on tund aega kestev kogu keha hõlmav treening batuudil, mis võtab võhmale ka kogenud treenijad. Treeningu võlu on aga selles, et koha peal on alati olemas treener, kes aitab Sul tempot hoida, tõsta või maha võtta, et treeningut maksimaalset kasu saada. Miks mitte proovida uuel aastal midagi uut? Oma esimesest kogemusest HAF treeningstuudio jumpingus räägib lähemalt Eveliis, kes pani enda käigu treeningsaali kirja läbi väikese huumoriprisma.
NB! Allolevat kirjeldust palun lugeda huumoriga!
Pärast pikka moosimist otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni eelmise aasta sügisel umbes 1,5 minutit (!) proovinud ning köhisin juba siis selle pingutuse peale oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud ning ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm. Nii ka minu treener, kes enne rahule ei jätnudki, kui olin end jumping trenni kirja pannud ning treeningsaali uksest sisse astunud. “No küll ma need 20 minutit kuidagi vastu pean,” mõtlesin ma vapralt.
Niimoodi arvata oli korralik läbikukkumine, sest trenn kestab 20 minuti asemel nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel vähemalt enda arvates vaimukas olla, öeldes, et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab. Pärast esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui saunas olles ja selle ajaga olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS treening oli selle kõrval puhas puhkus!
Jumping on niiiiiiii intensiivne!
Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe: “Ära karju mu peale!”. Kui treener eile meie peale n-ö häält tõstis, et me jalgu tõstaks, ei logeleks, liigutaks ning utsitas meid igat moodi veel pingutama, oli mul talle tahtmine samuti öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusika rütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised tegid seda nagu igat teist tavalist treeningut, samal ajal kui mina mõtlesin, et kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.
Jumping treening on rühmatreening, mis kestab üldiselt 60 minutit. Selle aja jooksul näitab treener ees nii aktiivseid, aga ka rahulikemaid harjutusi, mis on kombinatsioon traditsioonilistest aeroobikast tuntud sammude variatsioonidest ning dünaamilistest kiiruse ja jõuspordi elementidest. Harjutused sisaldavad näiteks erinevaid hüppeid, kükke ja kõhulihastele mõeldud harjutusi. Olenevalt treenerist on kasutusel ka kummilindid koos 0,5-1 kg hantlitega. Tänu kaasahaaravale ja keskmisest valjemale muusikale annab treening osalejatele rohkelt energiat ning on mõnusalt meeltlahutav. Kusjuures – see on kolm korda efektiivsem kui jooksmine!
Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus võib teil olla õigus… AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn.
Mõningad tähelepanekud pärast treeningut:
1) Pärast trenni lubasin, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma tajusin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida enne suve vähem sööma, siis jumping on koht kuhu minna.
2) Kui mu pulsikell näitas enne treeningut päevaseks aktiivsuseks 21%, siis pärast trenni näitas see 113%.
Kui oled peale trenni suutnud hinge tõmmata, siis peaksid tundma ka pärast rasket ja väsitavat tööpäeva metsikut energiat. Tegelikult on see jube mõnus tunne. Sellest saate muidugi aru alles trenni lõppedes.
