Kalev Spa edasijõudnute ujumiskursusele läbi Viljari silmade saime kaasa elada viimati märtsikuus, kus üle poole kursusest oli läbitud ning eesmärgiks seatud Ironmani võistlus oli juba lähenemas. Siiski segas karantiiniperiood piisavalt kaarte, et Viljari kursused lõppesid alles nüüd suve hakul ja Otepää Ironman toimub hoopis juunikuu asemel septembrikuises Tallinnas. Jagame nüüd Viljari muljeid viimastest trennidest kriisi eel ning kokkuvõtet, kuidas viimased kursuse tunnid toimusid alles maikuus. Eelnevad Viljari mõtted ujumiskursusest leiad SportIDEAS blogist:
Nüüd laseme aga Viljaril ise rääkida viimastest treeningutest, mis toimusid enne ja pärast kriisi:
Kalev SPA ujula külastamisest on märkamatult saanud rutiin ning vaikselt on tekkimas kodune tunne. Möödas on kolm nädalat ja kogu kursuse selgroog on murtud ning tulevaid treeningtunde on alles jäänud vaid neli. Kursuse haripunktis olles tundub mõistlik korraks tagasi vaadata ja analüüsida, kas treeningutel on olnud ka mingi mõju ning mis on vahepeal muutunud.
Meeldiv on tulla igale treeningule väikese teadmatusega. Alati on treeningul oma konks, mis hõlmab erinevaid ujumisstiile, kuid mida ei ole ette teada. Treeningud on jätkuvalt olnud huvitavad ja igas trennis teeme pigem uusi harjutusi kui kordame vanu. Näiteks viimases trennis veetsime hoopis esimesed 20 minutit basseinis erinevaid hingamisharjutusi tehes. Võrreldes esimese trenniga, kus me ujusime peamiselt krooli, mis minu jaoks on lihtne, siis järgnevad treeningud on olnud hoopis erinevad – julgeks isegi väita, et oleme ujunud kõike muud kui krooli. Ometi olen märganud teatavat progressi läbi teiste stiilide ka enda kroolis ning paistab, et veidratest tehnilistest harjutustest on kasu olnud!
Veel suuremat arengut tunnetan hoopis rinnuli, selili ja liblikat ujudes: need on minu jaoks varasemalt olnud ju ka stiilid, mida ma pole vaevunud ujuma. Eks nende puhul tuleb muidugi areng kiiremini varasema kogemuse puudumise tõttu ning praegu täpselt õpetussõnade järgi ujumisest.
Kuna harrastan lisaks ujumisele ka jooksmist ja rattasõitu, siis olen praegu piirdunud ainult nende kahe ujumistrenniga nädalas. Kuigi olen kaalunud lisada ühe vastupidavust treeniva ujumistrenni juurde, siis seda pole ma aga füüsiliselt ja ajaliselt suutnud teha. Nagu ma ka esimeses postituses kirjutasin, siis tuleb leida tasakaal töö, spordi ning muude kohustuste ja harrastuste vahel, kuid vahepeal olen sellega pisut jännis.
Üks asi, millega ma pole ära harjunud, on hilisõhtune treening. Kui juba trennis olen, siis on juba hea tunne, kuid sellele eelnev ja järgnev aeg ei sobi väga hästi minu elurütmi ja kehaga. Enne trenni tuleb peale väsimus ja pole erilist viitsimist enam toast välja minna. Kuna aga pean oma vaimset sitkust suuremaks füüsilisest vastupidavusest ja tugevusest (minu arust on ka 11 tundi kestev Ironman rohkem vaimne võistlus), siis enda motivatsiooni leidmisega pole seni veel probleeme tekkinud.
Mida muutis kriis?
Vahepeal on olukord omajagu muutunud. Kursuse viimane nädal toimus nüüd alles hiljuti pärast eriolukorra lõppu ning ka Ironman Otepää on juunikuust kolinud septembrisse ja asukohaks ei ole enam Otepää, vaid nüüdsest Tallinn. Ujumistreeningutesse tekkis mitu kuud kestev auk ning kõike tuli justkui uuesti alustada. Mis seal ikka – eks tuleb kohaneda. Õnneks saab juba avaveeujumist edukalt harrastada ning see ujumiseks takistusi ei sea.
Kas siis tasub säärasele ujumiskursusele minna?
Mina arvan, et kindlasti tasub!
Õppisin nii mõndagi enda kohta. Näiteks sain kinnitust, et õhtutunnid minu jaoks treenimiseks väga hästi ei sobi. Lihtsalt pole jaksu ning hiline kojujõudmine mõjus kahtlemata ka unekvaliteedile. Soovitan mõelda sellele, et võimaluse korral peaks ujula jääma kodu või töökoha lähedusse või nende vahele, sest minule oli eraldi see käik ette võtta võrdlemisi ajakulukas.
Ujumise tehnilise poole pealt tunnen end vees liikumas energiatõhusamalt ja vabamalt ning õnneks sain mõnest tehnilisest valest harjumusest samuti lahti. Arengut täheldasin aga ujumises juba kursuse ajal. Kusjuures, minu jaoks oli huvitav see, et krooli ujusime enamasti soojenduseks ning trenn koosnes paljudest erinevatest harjutustest, mis ei paistnud minu jaoks krooli arengut väga toetavat. Algul tundus mulle, et kui me krooli väga palju ei uju, kuidas ma selles siis paremaks saan muutuda? Tegelikult oli positiivne mõju kroolis ujumisele sellel samas täiesti olemas, mille tulemusi märkad väikese viivitusega.
Kellele soovitada?
Antud kursus sobib enamikele inimestele, kuna hakkama saavad ka algajad ning kindlasti on midagi kaasa võtta ka kogenumatel. Kokkuvõtteks ma kindlasti soovitan ujumiskursustel osalemist. Kui ujumisoskuse arendamine pole piisav argument, siis tasub osaleda juba ainuüksi huvitavate inimestega kohtumiseks ja argiellu vahelduse toomiseks.
Isiklik areng
Vaadates tagasi enda eesmärkidele, hirmudele ja soovidele, siis ujumiskursuse läbimist ma ei kahetse ning uudne kogemus pigem täiendas mind. Üks eesmärk – treenida täpsemalt ja efektiivsemalt – selle ma kindlasti saavutasin. Kindlad harjutused, korduste aeg või arv ning konkreetsed treeningute ajad distsiplineerisid mind, et ma kasutaksin oma aega basseinis võimalikult efektiivselt ära.
Nagu ka varem ütlesin, siis saavutatud eesmärk ujuda kiiremini täitus samuti. Kuigi aja peale ujumist pole ammu sooritanud, siis vees tunnen end mugavamalt ning energiasäästlikumalt, mis kokkuvõttes peaks andma hea kiiruse ka pikemal distantsil.
Kui kartsin, et olen ülekvalifitseeritud, siis seda ma ei olnud. Kasu saavad sellisest kursusest kõik, kes vähegi ujumise algtõdesid juba teavad ning soovivad baasist edasi liikuda. Tahaksin siinkohal tänada Kalev Spad, treenerit ning uusi inimesi, kellega seal tutvusin. Kogu kursus andis palju juurde minu suurele Ironmani eesmärgile!
Kalev Spa on korraldamas juba uusi ujumiskursuseid! Esimene lisakursus stardib 13.07. Täpsemat informatsiooni leiad SportID-st ning Kalev Spa koduleheküljelt.
