Naine nagu Šveitsi nuga ehk mitmekülgne Sandra Raju on olnud Nike treener, arengutreener, värbaja, õhtujuht, sotsiaalmeedia kanalites turundaja ja palju muud. Miks aga Sandra on teinud kannapöörde freelance elust ja naudib hoopis üheksast viieni tööpäevi? Kuidas avastas tema, et kurb olla on samuti normaalne ning emotsioonid on igapäeva osa?
Kõigest sellest kuula “Samm-sammult heaoluni” taskuhäälingu 10. osast Spotifyst või Apple Podcastist.
Lisaks rääkisime:
- Aastane Instagrami paus – mis muutusi see tõi?
- Kuidas emotsioone ära tunda?
- Inimsuhetest ja ümbritseva ühiskonna olulisusest
- Kontoritöö võlud
Sandra Raju leiad Instagramist @sandraraju
Stebbyst leiad nii heaolunõustamise SIIT kui ka motiveeriva sporditreeneri SIIT.
Mis uusi teadmisi aastane paus isiklikust sotsiaalmeediast tõi ja kas isikubrändina jäi Sandra Raju alles?
Sandra Raju on ikka Sandra Raju – selles mõttes, et kes teadsid enne, teavad ka nüüd. Siiski ma tahan ühte asja täpsustada. Ma alustasin sellega 2023. jaanuaris ehk siis ma isiklikus Instagramis enam ei olnud, aga tegelikult ma ikkagi tegutsesin Asi On MInus! Instagramis ikka, kuhu ma sisu lõin, seega platvormina ma kasutasin seda küll vähem, aga endiselt.
Tagasi mõeldes oli see väga mõistlik samm, sest nüüd ma võin öelda, et mul oli meeletu sõltuvus sellest platvormist, sotsiaalmeediast ja nutiseadmest üleüldiselt, mistõttu oli see selline samm-sammuline lahkumine. Muidu öeldakse alkoholi, tubaka ja muude sõltuvuste puhul, et kõik, ühest päevast sa enam ei tee, aga mulle sobis see, et sain harjuda selle eemalolekuga, et sellel pole minu elus enam nii suurt rolli.
Nüüd on nii, et tunne on jube hea ja ma unustan selle ära, et mul see üldse on. Viimastel päevadel olen täheldanud, et ma käin seal, aga ma vaatan seal vaid saarmate videosid. Ma tegin asja enda jaoks ka lihtsamaks sellega, et sel aastal kontosse uuesti logides ma võtsin kõigilt jälgimise (unfollow) ja mõtlesin, et kui ma alustan, siis täiesti nullist.
Kuidas oled oma emotsioone paremini tundma õppinud oled ja kas sul ei olegi halbu päevi?
Viimane aasta on olnud minu jaoks täis väljakutseid nii eraelus kui karjääris ja ma olen pidanud tegema otsuseid, mille jaoks ei ole mul olnud oskusi või kompetentsi.
Nüüd suvel käisin ma tegemas aga sellist asja nagu holistiline nelik – see on teraapiavorm, mis koosneb neljast sessioonist terapeudiga. Üks sessioon kestab kokku kolm tundi, millest poolteist on vestlus ning poolteist rännak. Ja ma mõistan, et rännak võib tunduda mingisugune ‘voodoo’ värk, kuid see on pigem keskendunud ja süvenenud olek, mil sul on hea ja soe olla. Mina eraelus ei oska hästi keskenduda, mistõttu see on hea viis vabaneda häirijatest ja endasse vaadata. Ja seal me jõudsimegi arusaamale, et mul ongi keeruline emotsioone tunnetada.
Ma olen oma terve oma elu olnud rõõmus, noor ja tähelepanu all. Treenerina oled sina see, kelle pärast minnakse trenni, sest sa oled lõbus ja tore ning nobody cares, kas sul oli kehv päev või mitte. Sa ei lähed sinna inimeste ette ja ei ütle, et kuulge, sorri, ärme täna tee, sest mul on tuju paha. Sa lähed sinna ette ja sa tõmbad selle naeratuse näole. Mingi hetk see muutus minu jaoks nii tavaliseks, et ma lihtsalt ei osanudki negatiivseid emotsioone enam tunda.
Nüüd viimase aasta jooksul ma olen päriselt õppinud neid aktsepteerima, et on ka negatiivsed emotsioonid ja püüdnud nendega hakkama saada, kuna need ei ole halvad, need lihtsalt on teistmoodi võrreldes minu olemusega.
Ja see on olnud huvitav protsess, kuna veel kolmekümnendate alguseski mõned aastad tagasi ei olnud mul sellist analüüsivõimet enda kohta. Arusaam iseendast on minuni praegu jõudmas.
Minu fookus on alati olnud saavutusel ja sportlasena on see mentaliteet paratamatu, et sul on mingi finišijoon või trenn, mille sa pead ära ületama, kordagi mõtlemata sellele, et kas ehk ma olen väsinud ja ei peaks seda tegema. Ehk selle allasurumine viib selleni, et sa lähed katki ning mida kaugemale seda lased, seda raskem on nende teemadega tulevikus tegeleda.
Kuidas sina oma päeva enda kasuks positiivseks pöörad?
Spordimetafoori kasutades, et kui sul on eesmärk, võtame selleks triatloni, siis ma tean, et kui ma trenni ei tee, siis mul on seal raja peal väga raske. Aga ma saan ju valida, kas ma ei tee tervet trenni, ma teen pool trenni või ma teen mingi osa sellest. Ma olen püüdnud sellest enese meeletust sundimisest jõuda uude spektrumi, kus ma absoluutselt ennast ei sunni, vaid teen pigem natukene, kui ülse mitte.
Ka praegu on minu jaoks päevad päris intensiivsed, kuna vahetasin freelance ööpäevaringse elu üheksast viieni vastu ja see on ka minu jaoks midagi uut ning kui ma olengi väsinud, siis püüadki aru saada, kunas tegelikult on õige aeg puhkamiseks.
Oleme ka tiimisiseselt lükanud asju homsesse, kuna aju lihtsalt ei tööta. Mis kasu sellest on, kui ma olen seal füüsiliselt kohal, aga vaimselt kaasa ei suuda mõelda. Ma olen täiesti selle poolt, et puhkus on tugevatele ja kui sa oled väsinud, siis seda tuleb teha.
Kuidas oled toime tulnud enda teistega võrdlemises?
Seda on hästi keeruline tunnetada, kus minu sein on, sellepärast et minu sein ei pruugi olla seal, kus on minu kolleegi sein. Konstantne võrdlemine võib ka tekitada meeletut stressi ja ma olen seda läbi oma elu väga palju teinud ja püüdnud olla samal heal tasemel või veel parem kui teised. Lihtsalt selleks, et jõuda siia praegusesse päeva ja öelda endale, et võib-olla ma ei ole, võib-olla ma ei suudagi ja see on täiesti okei. Iga inimese võimekus on erinev ja igal võimel on piirid.
Oled teinud kannapöörde üheksast viieni tööle ja ütled, et seegi on äge. Kuidas nii?
Minul olid väga praktilised põhjused selleks – üks oli majanduslik stabiilsus, mida ma tundsin, et on vaja. Näiteks kui sa tahad pangalt laenu saada, kuid sa maksad iseendale palka, siis see on palju keerulisem. Kuna selliseid väikeseid asju oli mitu, siis ma pidingi ühel hetkel valima kahe väga hea asja vahel. Eks ma isegi kuid hiljem mõtlesin, et äkki tegin vale otsuse, aga sellised otsused on vajalikud ja sealgi on palju hüvesid. Tead, üks ägedamaid ehk isegi on see, et mul on iga kvartal 100 eurot Stebby raha!
Päeva lõpuks panevadki need asjad silma särama, et ma näiteks lähen kontorisse, kus on kõik nii lahedad inimesed – mul ei ole mitte ühtegi töökaaslast, keda ma vaatan nii, et tahaksin selg ees uksest tagasi välja minna ja ei soovi temaga rääkida. Tore on kollektiivis toimetada ja seal olla, sest vabakutselisena asju tehes sa tunned sellest puudust.
Lisaks on suur pluss see, et kui kell saab viis, läheb arvuti kinni ja ma ei mõtle selle peale, mis on veel tegemata. Freelance tööd tehes õppisin ka palju aja planeerimist ning nüüd ongi lihtne kõike seda päevast päeva mahutada, et mul ei jääks palju asju üle. Aga eks ma ikka aeg-ajalt tunnen Killust ja Sandrast (Killu Kolsar ja Sandra Sillamaa toim.) puudust – me oleme head sõbrad ikka veel ja meie tegemised mul siiani hinges.
