Kliiniline seksuoloog Annika Tamme nendib, et kui keegi vaatab kaheksa tundi päevas krimifilme, kus inimesi tapetakse ja lõigutakse, ei saa ta kohe külge tapmissõltlase silti, samuti ei hakata kahtlustama, et tal midagi viga oleks. Need aga, kes armastavad vaadata seksuaalse sisuga kanaleid, tembeldatakse kiiresti pornosõltlasteks ja pervertideks.
Tamme (www.annikatamme.ee) selgitab intervjuus Tervisegeeniusele, kas seksisõltuvus on üldse olemas, kust algab piir normaalse ja ülemäärase iha vahel, kust otsida abi seksuaalsusega seotud mure puhul ning kas petja puhul kehtib ütlus “küürakat parandab ainult haud”.
Tamme on läbinud Suurbritannias Contemporary Institute of Clinical Sexology’s diplomiõppe töös kompulsiivse seksuaalkäitumisega. Tema õppejõuks oli Silva Neves, kes on üks maailma juhtivaid eksperte töös kompulsiivse seksuaalkäitumisega.
Kas seksisõltuvus ja hüperseksuaalsus on olemas?
Käitumine, mida üritatakse kirjeldada, on kindlasti olemas. See, millist sõnavara me kasutame, on ajas lihtsalt muutunud, kuna arusaam on täienenud. Algselt kasutati kontrolli alt väljunud seksuaalkäitumise kirjeldamiseks sõna seksisõltuvus, sest inimestele endale võibki see tunduda justkui sõltuvus, isegi kui see olemuselt ainelistest sõltuvustest erineb. Ametlik diagnoos see ei ole.
Hüperseksuaalsust on mõistena kasutanud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon oma diagnostilises käsiraamatus, kuid eraldi diagnoosina otsustati see ka uusimast versioonist (DSM-V) välja jätta.
Praeguste parimate teadmiste kohaselt on Maailma Terviseorganisatsioon klassifitseerinud antud käitumise kompulsiivse seksuaalkäitumisena või kompulsiivse seksuaalkäitumishäirena oma uusimas rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 11. versioonis.
Miks selline otsus tehti?
Arusaam käitumisest, selle tekkepõhjustest ning sellest, kuidas klienti sel puhul aidata, täieneb pidevalt ja seetõttu uuenevad ka diagnooside klassifikatsioonid ning kasutatav sõnavara. Igal sõnal on oma konnotatsioon ehk (kujundlik) tähendus. Näiteks sõna “sõltuvus” annab inimesele kindla ja tugeva hinnangu. Esiteks viitab see, et inimene justkui on sõltlane, millega käib kaasas teatav stereotüüp ja stigma, teiseks annab teatava hinnangu ka seksile – justkui oleks tegemist millegagi, mis tekitab sõltuvust.
Hüperseksuaalsuse puhul viitab sõna “hüper” asjaolule, et midagi on liiga palju, ja seega võime justkui öelda, et kui inimesel on suur iha, kui ta ennast kellegi arvates liiga palju rahuldab või liiga sageli seksib, siis saame välise käitumise põhjal anda hinnangu – tegemist on probleemiga.
Nüüdseks on tekkinud arusaam, et nii kaua kui see inimest ennast ei häiri või tema igapäevast toimimist, tööd ja suhteid ei sega, ei saa ka väliselt öelda, kui palju on “normaalne” seksida või ennast rahuldada ning kust jookseb piir “liiga paljuga”. Loomulikult ei tähenda enda kõrge soov seksida, et see annab õiguse kedagi teist endaga seksima kohustada või sundida.
Seega välise käitumise hindamise asemel on tänaseks jõutud arvamusele, et probleem tekib pigem sellest, kui inimene ise tunneb, et ei suuda oma käitumist kontrollida või tegu on justkui sunniga, mis elu häirima on hakanud. Sellest ka vastav sõnakasutus – kompulsiivne seksuaalkäitumine.
Mis viitab, et tegemist on kompulsiivse seksuaalkäitumisega?
Kompulsiivsele seksuaalkäitumisele viitab näiteks see, kui inimene tunneb, et tegemist on sundkäitumisega, mida ta ei saa pidurdada või mille üle tal pole kontrolli. Tähtis on, et räägime seejuures mitte mõne kõrvalseisja hinnangust ehk välisest hinnangust, vaid inimene peab ise tundma, et ta ei saa enda käitumist kontrollida. Samuti võib selline tunne või ka pidev selle vältida üritamine hakata segama igapäevaelu, suhteid või omada muid negatiivseid tagajärgi.
Missugused mured võivad kompulsiivse seksuaalkäitumisega seoses tekkida paarisuhtes?
Paarisuhtes tuleb kindlasti eristada moraalipõhist hukkamõistu, kellegi (nt partneri) arvamuse põhjal tekkinud negatiivset fooni ja tõepoolest kompulsiivset seksuaalkäitumist, tunnet, et “ma ei saa ennast pidurdada, tunnen sundi ja tajun, et kadunud on kontroll”.
Suhtes on koos kaks inimest ning pigem on reegel kui erand, et ihad ja arusaam sellest, kui palju tahaks seksida, milline võiks seks olla, kui kaua kesta, on partneritel erinev. Seetõttu võib üsna ruttu tekkida ka olukord, kus üks hakkab teist hukka mõistma ning sildistama öeldes, et “sa tahad nii palju, sul on midagi viga, see pole normaalne”. Kui armastatud lähedane meid sel moel sildistab, annab see edasi sellise sõnumi, et teine pool võibki hakata seda uskuma ja arvama, et ta ongi “diagnoosiga” ja ei vasta standarditele. Ja juhtuda võib ka teistpidi – madalama ihaga inimest hakatakse süüdistama ja hukka mõistma. Ükskõik kumba pidi süüdistused lendavad, kipub tulemus olema ikka negatiivne.
Kui minu vastuvõtule tullakse arvamusega, et sekskäitumine on kompulsiivne, püüangi esmalt eristada, ega tegemist ei ole mitte n-ö moraalipõhise hukkamõistuga. See, kui partnerile ei meeldi teise justkui sage soov seksida või viis, kuidas seda teha meeldib, ei tähenda, et inimene tegelikult ka on oma käitumises kompulsiivne. Oluline on siiski inimese enda tunne, et kontroll on kadunud, ja see, kui käitumine või käitumise pidurdamatus hakkab segama igapäevast elu.
Kas sellega on seotud ka paarisuhtes ette tulev petmine?
See võib nii olla, aga ei pruugi. Tõenäoliselt on seksisõltuvust mingites kontekstides ja teatud olukordades kasutatud ka vabandusena, mis varnast võtta. Petmise puhul tuleb aga rõhutada, et asjaolu, et petjal on tunne, et petmine on talle nagu sund või sundkäitumine ega allu tema kontrollile, ei vabanda kuidagi petmist või partneri suhtes ebasobivalt käitumist. Vastutus oma käitumise ees peab meil kõigil siiski säilima.
Ei saa aga üheselt öelda, et need, kel esineb kompulsiivne seksuaalkäitumine, kindlasti petavad. Kuna seksimiseks endaks on sadu erinevaid põhjuseid, siis oleks naiivne arvata, et petmise põhjused on ühesed. Tõenäoliselt ei ole enamik petmise juhtudest kuidagi seotud kompulsiivse käitumisega. Sama üheselt ei saa ka kinnitada, et kes pettis korra, teeb seda kindlasti veel. Kõik see on väga individuaalne ning sõltub eelnevalt elatud elust, kogemustest ja inimesest endast ning ka sellest, miks asjad esimese petmiseni üldse jõudsid.
Mulle tundub, et kui paneksime kõik petjad ühte potti, siis ei saaks me sugugi homogeenset gruppi. Põhjused, olukorrad ja situatsioonid on väga varieeruvad ja seetõttu ei saa teha ka üheseid järeldusi.
Kas kompulsiivse seksuaalkäitumise, üldse seksuaalsuse ja seksiga seotud murede puhul julgetakse meil abi otsida ja küsida?
Ma ei saa öelda, et hädalised minuni ei jõuaks, kuid tundub, et paraku on päris palju siiski ka neid, kellel on mure, kuid kes alles võtavad hoogu, et abini jõuda, või kes ei teagi, et abi on olemas ja Eestis kättesaadav. See, mis hoiab tagasi, on suuremalt jaolt teadlikkuse või julguse puudumine.
Meil ei ole veel tekkinud arusaama, et ka psühholoogiliselt võib kuidagi kaasa aidata keha ja seksuaalsuse funktsioneerimisele, erutusprotsessile. Näen oma praktikas, et on palju ebamugavust, ebakindlust, hirme. Puudub seksuaalsusega seotud sõnavara. Seega on ka neid, kelle elu seksuaalne pool ei ole rahuldustpakkuv, kuid nad kahjuks ei tule selle pealegi, et see ei ole mingi füüsiline, parandamatu eripära, vaid põhjus võib peituda hoopis sügaval sisimas, psühholoogias. Ei osata arvatagi, et abi on olemas ja lähemal, kui arvata oskame.
Meil on kindlasti veel ka hoiakuid, mis takistavad abi otsimist. Näiteks levib ikka veel arusaam, et seks võibki olla naisele valus, kuigi tegelikult ei ole mingit otsest põhjust, et see nii peaks olema. Välja arvatud muidugi juhul, kui valu on seotud mõne konkreetse haiguse või seisundiga. Seks ei pea olema valus. Kui arvatakse ja leitakse, et nii ongi normaalne, et seda ei saagi muuta, siis ei otsita ka abi.
Sarnane olukord võib tekkida kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul. Kui inimene ise paneb endale külge sildi “olen seksisõltlane” või tembeldavad selleks teda teised, siis sellega lõigatakse ära ka abi. Vanemaealiste puhul on aga uuringutest näha, et abi lõigatakse ära sellega, et levinud on uskumus, et vanemas eas kaobki seksuaalsus ära. Tegelikult ei pea kaduma.
Kui tundub, et tegemist on kompulsiivse seksuaalkäitumisega, kuhu abi saamiseks pöörduda?
Abi saamiseks tuleks pöörduda seksuaalterapeudi, seksuaalnõustaja või seksuaalsuse teemal pädeva psühholoogi või psühhoterapeudi poole, kel on ettevalmistus kompulsiivse seksuaalkäitumisega töötamiseks.
Kuid ükskõik kelle poole pöörduda, on oluline, et inimene ei töötaks lihtsalt oma moraalipõhiste hinnangute pealt, kuna see võib süvendada häbitunnet, mis tihti hoopis võimendab käitumist. Täiesti aktsepteeritav on enne aja broneerimist näiteks küsida, kas valitud spetsialistil on ikka olnud varasemalt sellise murega kokkupuuteid, kas tal on teadmised ja oskused, et selle temaatikaga tööd teha.
Väga tähtis on jõuda spetsialisti juurde, kes ei pane inimesele kergekäeliselt ning pikemalt süvenemata külge seksisõltlase silti ega soovitaks näiteks hakata vältima kõiki seksiga seotud stiimuleid. See ei ole realistlik. Oma olemuselt ei ole kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul tegemist sarnase olukorraga nagu ainelise sõltuvuse puhul. Anonüümsete alkohoolikute tüüpi sekkumisega siin aidata ei saa. Ei saa võtta eesmärgiks “ära enam kunagi seksi”, seejärel aga jääda ootama, et siis ei teki ka iha ja keha ei reageeri seksuaalsetele stiimulitele. On igati normaalne, et kui inimene näeb seksuaalset stiimulit, siis keha reageerib sellele. Ning nende normaalsete reaktsioonide hukka mõistmine ei aita kedagi.
Kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul on kõige olulisem see, et leitaks üles ja tehtaks ka päriselt tööd n-ö juurprobleemiga. See, kuidas konkreetset inimest aidata, olenebki spetsiifiliselt inimesest ja olukorrast. Kompulsiivsel seksuaalkäitumisel on enamasti oma kindel funktsioon, miks inimene nii tunneb. Seetõttu ei ole võimalik rääkida ka ühesest lähenemisest, inimeste lood ja kogemused on ju väga erinevad. Lihtsalt keelates või inimese häbi süvendades seda olukorda ei paranda.
Millal otsida abi?
Nii nagu mingil ajal ei rääkinud me väga palju vaimse tervise probleemidest, nii ei julgeta praegu veel väga rääkida ka seksuaaltervise probleemidest.
Me võime abi otsimise vajadust arutades rääkida näiteks diagnoosimise kriteeriumitest, aga ega inimese jaoks vahet pole, kas ta vastab mingitele kriteeriumitele või kas tema mure on n-ö diagnoositav. Seega kõige õigem on öelda, et kui inimesel on probleem ja ta tunneb, et ta vajab abi, siis see ongi piisav pöördumise põhjus.
Näen sageli, et need, kes tulevad uskumusega, et nad on seksi- või pornosõltlased, on tegelikult täiesti normaalse käitumisega inimesed. Lihtsalt nad on kusagilt midagi lugenud ja kuulnud, saanud välise hinnangu ning ei vasta selle järgi justkui “normaalsele” standardile ja on hakanud pidama end sõltlaseks.
Näiteks kui keegi vaatab kaheksa tundi päevas krimifilme, kus inimesi tapetakse ja lõigutakse, ei saa ta kohe külge tapmissõltlase silti või ei hakata kahtlustama, et tal midagi viga oleks. Need aga, kellele meeldib vaadata seksuaalse sisuga kanaleid, tembeldatakse kiiresti pornosõltlasteks ja pervertideks. Sellise välise hinnangu tõttu hakatakse iseenda täiesti normaalset käitumist maha suruma, kuigi see tegelikult ei teinud kellelegi halba.
Lühidalt öeldes – kui mure segab elu, tuleb kindlasti otsida abi. Kinnituse ja selguse saamiseks võibki vastuvõtul spetsialistile alustuseks esitada lihtsa küsimuse – kas see, mis minuga toimub või kuidas ma käitun, on normaalne.
Kui maadled (seksuaal)tervisega seotud muredega, võid mõtete sättimisel ja tegevusplaani paika panemisel abi leida aktiivsest liikumisest või heaoluteenustega enda tervisesse panustamisest. Heaoluteenuste pakkujad leiad veebilehelt Stebby.eu. Psühholoogide kontakte uuri Stebby keskkonnast SIIT.
