Kunnar Karu on mees, kes läbis maikuus Eestimaa looduses ja matkaradadel kokku 1000 kilomeetrit, tehes kokku rohkem kui poolteist miljonit sammu. Pika distantsi eesmärk täitus juba enne 31. maid – täpsemalt 29. mail Rummu karjääris. Kunnari ettevõtmist oli sotsiaalmeedias Facebooki ja Instagrami vahendusel jälgimas mitmed tuhanded inimesed.
SportID tegevjuht Marti Soosaar jalutas Kunnariga kaasa päev varem, kui matkati mõlema kodulinnas Tartus. Päeva jooksul sai Kunnari käest matka kohta küsitud päris palju, mille vastused toome intervjuu vormis teieni.
Jutud Kunnariga
Sa ei kõnni enamasti üksi. Kes sinuga kõige rohkem kaasas on käinud?
Kõige enam kilomeetreid on vist teinud koos minuga Veiko Orn – kuskil 500 kandis. Lauri Saidlal on neid täna umbes 400. Päris üksi olen ainult mõned päevad kõndinud ja Saaremaal saingi nüüd just kolm päeva üksi tehtud.
Miks sa otsustasid sellise matkaformaadi kasuks, kus tuled vahepeal koju ja siis liigud autoga järgmine päev uude kohta? Kas ei olnud seda mõtet, et võtaks telgi ja magamiskoti selga ning oleks terve maikuu liikvel?
Kaalusin ka seda, aga tuhat kilomeetrit on päris palju kõndimist ja tahaks maksimaalselt palju ilusaid ja põnevaid kohtasid näha, mitte mitu päeva järjest kuskil Kesk-Eestis asfaltteel kõndida.
Miks sul selline mõte üldse pähe tuli, et kuu jooksul 1000 km kõndida?
Kuna mitu kuud tööd teha ei saanud, siis tundus, et kodus lähen lihtsalt hulluks ära. Hea on hiljem meenutada ka neid pisut hullumeelseid ettevõtmisi, mis on kunagi ära tehtud ja et elu oleks huvitavam.
Kui raske on matka ajal pidevalt sotsiaalmeedias endast teavitada ja vastukaja jälgida?
Enne maikuud olin ma vist teinud umbes paar Instagram storyt oma elus. Nüüd ma olen käigu pealt postitamiste spetsialist. Ei ole küll kokku lugenud, mitme juurika otsa ma olen komistanud seda tehes.
Kas raskeid hetke on ka olnud ja mismoodi nendest üle oled saanud?
Väga suuri probleeme näiteks jalad valmistanud ei ole. Eile ma tegin väga lühikese päeva, kõigest 6 km, et 1000 km Rummus täis saaks. Pärast seda on täna üks säär kiskunud nagu imelikult. Ilmselt poleks pidanud kergemat päeva ikkagi tegema.
Kui mõned päevad nii vähe kõndsid ja 1000 km saab ikkagi juba paar päeva enne kuu lõppu täis, siis mis see päris õige väljakutse sulle olnud oleks?
Ma arvan, et päris raskeks oleks vist läinud 2 miljoni sammuga, kuna täna saab alles 1,5 miljonit kuskil Tähtvere spordipargi kandis täis. Kui väljakutse oleks olnud algusest peale 2 miljonit sammu, siis oleks pidanud tõsiselt pingutama.
Kui sa sel kuul oled nii palju liikunud, siis kuidas see on mõjutanud Sinu kaalunumbrit?
Kui startisin, siis oli kaalu väheke palju – 71 kg. Nüüd olen sellise hea sportliku vormi peal – 66 kg. Ilmselt pärast Paldiski-Tallinna 100km matka on kaal 65 kg. Põhjust võib otsida ka sellest, et ma pole sel kuul magusat söönud. Tegin endale kuu alguses plaani, et rämpsu ei söö, alkoholi ei tarbi ja Circle K-st midagi peale kütuse ei osta. Magusaga ongi siiani null, kuid alkoholiga läks üks matkaõhtu käest kui Veikol oli vein kaasa pakitud. Ühtegi burgerit ma see kuu ka söönud ei ole.
Teekonna esimestel päevadel nägid sa hulga loomi nagu näiteks hüljest. Aga su erilised lemmikud on ikkagi olnud hundikoerad. Kas nendega jagelemist on palju olnud?
Arvestades, et me selle kuu jooksul kuskil eramaa peal uitamas pole käinud, siis on koertega jamamist olnud ikka omajagu. Ma ei liiguta täna enam kõrvagi kui täissuuruses hundikoer haukudes mulle peale tuleb – las lõugab. Aga mingi nähvitsa käest sain ükspäev ikkagi hammustada, kes tuli teiste suuremate koertega koos. Nemad ainult haukusid, aga nähvits tuli nende varjust, hammustas säärest ja pani kohe suure hirmuga jooksu selle peale. Ütleme nii, et eriti meeldiv ei olnud.
Kas mingi kokkuvõte sellest kõigest ka tuleb?
Eks ma kokkuvõtet olen kogu aeg sotsiaalmeedias teinud. Nüüd, vahetult enne lõppu, tuli kellelgi mõte, et võiks filmi teha. Selleks, et see hea tuleks, oleks ikka pidanud rohkem materjali üles filmima ning suurt filmiprojekti vist seekord kahjuks ei tule.
Kaua juuni alguses siis puhkad?
Väga kaua mitte – 7. juunil on meil juba Oandu Elamusretk tulemas. Lõpuks ometi saab liikuma, kuna kopp oli tõesti üsna ees juba sellest ürituste keelust. Loodame, et tuleb palju käimishuvilisi, sest koht on igatahes ilus.
Tartu matkapäeva kokkuvõte?
Meie neljapäevane matk algas Kunnari maja eest, kuhu oma kodust jalutasin. Pärast seda suundusime Tähtvere linnaosast läbi Supilinna kesklinna poole ja sealt pikki jõeäärt Karlova sadama suunas, kus kohtusime Anti ja Rete Kustassooga, kellega oli plaanis väike matkasmuutit tutvustav video.
Kuidas see meil välja tuli, seda saate järelvaadata allpool. Smuuti valmistamiseks õnnestus meil ronida Seto Line lahkel loal ühele nende laevadest. Seda kõike muidugi selle eest, kui olime lubanud neid täägida ja samuti ise täägitud saada – nii nagu see sotsiaalmeedia tänapäeval käib. Marjamaa Talu smuuti, millele mõtlesime lennust välja nime “Head mõtted”, sai igatahes väga maitsev, olenemata sellest, et õunapuuõisi me ära ei söönud. Matkaks energiat igatahes sai ning jätkasime retkega.
Edasi viis rada Turu tänava ja Emajõe vahele jäävat tühermaad pidi Tartu Vangla tagant Ihaste sillani, kust saime üle jõe ja asusime kesklinna poole tagasiteele. Kilomeetrid, mis Ihaste sillast Annelinna poole viisid, olid tõesti mõnusad. Rääkimata päikesepaistest, oli rada meeldivalt läbitav, sest üle väikeste ojakeste viisid meid korralikud tugevad sillakesed. Loodus nägi välja nagu oleks kuskile maale sattunud, kuigi teisel pool jõge kõrgusid tööstuslinnaosa liiva- ja killustikuhunnikud ning samal kaldal kuskil eemal kõrgusid Annelinna üheksakordsed. Kui ma peaksin valima oma lemmiklõigu sellel matkal, siis see oleks just nendel kilomeetritel. Soovitan seda kõigile tartlastele ning luban, et olete meeldivalt üllatunud.
Anne Kanali ääres oli meil läbitud 14 km ja aeg oli paras lõunapausiks. Lõunasöögiks restorani valimisega oli Tartu kesklinnas keskmiselt parem seis, võrreldes Karu seniste matkapäevadega. Siiski ei tahtnud me toitumise peale liiga kaua aega raisata ning valik langes Anne Kanali kaldal paiknevale kiirsöögikohale nimega Lennuk. Minu toidukoha valikust tingitud kiusatuse sunnil, oli kuu jooksul rämpstoitu vältinud Kunnar kohustatud oma kuu esimese burgeri võtma, milleks oli Lennuki veiselihaburger. Paar minutit ootamist ja jumalate eine oli meil näppude vahel. Teekond jätkus jalutades mööda jõeäärt edasi kesklinna suunas.
Kesklinnas, Atlantise ees, nägi meid majast möödumas Shate tantsukooli juhataja Krõõt Kiviste, kes kutsus meid Atlantise majja sisse, millest on saanud väga uhke tantsukool 700-le tantsijale. Vanast Atlantise tantsupõrandast oli tehtud esinemislava ning konverentsi- ja restoraniruumidest olid saanud linnadenimelised trennisaalid koos temaatiliste seinamaalingutega.
Tantsukooliga tutvumise järel liitus meiega Kaisa Pajusalu, kes oli kodus Instagrami jälgides avastanud, et me läheneme tema majale ja küsis ka luba kaasa tulla. Selle ta loomulikult sai ja nii me siis Raatuse tänava otsa peal kohtusime, jätkates järgmist poolt matka koos.
Raadi-Ülejõe piirkond oli muidugi üsna lihtne. Kaisa sai Tartu sõudebaasi juures kõigile vastutulijatele “tere” öelda, olles õndasas teadmatuses, mis tema paljaid sääri ees ootamas on. Rannast möödudes märkasime, et Lodjakoda hakkab vaikselt valmima ja tundub, et sellest tuleb üks kaunis ehitis, mis rannaäärt rikastab.
Edasi järgnes aga meie matka üks keerulisemaid lõike. Emajõe rannast väljudes oli meil tehtud 19 km ning järgmised kuus ootas meid üsna palju võsamurdmist.
Teekonnal läbi padriku oli ka lihtsam hetk – avastasime ennast lehmade karjamaal. Väikese tagasilöögina õnnestus mul ikka elektrikarjusest väike surakas voolu saada, mis paremas sääremarjas lihasvaluna veel kaks päeva hiljem praegust lugu kirjutades tunda on. Õnneks suutsime kilomeeter karjamaad läbida lehmi ehmatamata.
Kuna sel hetkel hakkas ka külma vihma sadama, siis oli järgmisel lõigul märg, porine, kitsas ja sääserohke. Kindlasti selle päeva kõige ebameeldivamad hetked, mis lõppesid Jänese sillani jõudmisel.
Jänese raudteesillal tegime väikese fotosessiooni ja mõned humoorikad vaheklipid ning jätkasime teed juba vanal heal Jänese matkarajal, mis oli meie matka lõpusirgeks. Seda me teadsime juba ette, et see ei tule lihtne ja rada ei ole kuiva jalaga läbitav. Vanad matkaraja sillad, mis üle ojade ja kanalite viisid on kahjuks kõik ära lõhutud. Hea vahemärkusena saab mainida, et Tartu abilinnapea Raimond Tamm, kellele seda Facebooki kommentaariumis mainisime, lubas, et mingil hetkel on Jänese rada jõe äärest taas matkatav. Ootame seda päeva ärevusega.
Kuidas meil aga kõige suurema kanali ületamine läks, sellest saate aimu allolevas videos. Etteruttavalt võib öelda, et kuivadest jalgadest oli asi väga kaugel.
Matka lõpus tuli meil veel kahest väiksemast kraavist läbi kahlata, kus vesi ulatus puusadeni, aga see oli eelmise kanali kõrval juba köömes. Lõpukilomeetrid matkarajal kulgesid kalameesterohkelt, kuna neid oli jõe ääres omajagu. Puutusime kokku huvitava fenomeniga, mida ikka ja jälle peab meelde tuletama – kuidas saab nii olla, et täis pudeleid ja toidukarpe jõutakse jõekaldale kaasa vedada, aga kui need tühjaks saavad, siis muutuvad nad nii raskeks, et enam ei jõua kuidagi neid kaasa võtta?
Tähtvere spordipargi eel sai Kunnaril täis ka oodatud 1,5 miljonit sammu ja seda tähistasime väikese kokkuvõtva videoga. “Neid videosid on mul võib olla kõige igavam teha, aga samas ma saan aru, et need on vajalikud, sest annavad hea ülevaate kogu päevast,” nentis Kunnar.
Õhtu lõpetasime väikese grilli ja saunaga ning sedasi kulgenud matkapäev oli minule isiklikult vägagi meeltmööda, sest kokku kõndsime umbes 31 km, kuid minu Endomondo andis napilt enne lõppu otsad ja sinna sai kirja 30.22 km. Tundus, et sellega peaks ikkagi iga terve inimene hakkama saama, aga kui sedasi iga päev peaks kõndima 30 päeva järjest, siis kindlasti peab olema hoopis teine ettevalmistus nii vaimselt, füüsiliselt, kuid ka varustuse osas. Minu lihtne Nike vabaaja spordijalats oleks selle kuu jooksul ilmselt mitu korda otsad andnud.
Kokkvõtteks küsisin Kunnarilt, et kas see Tartu matkapäev oligi talle üks kergemaid kogu kuu jooksul.
“See osutus ikkagi mõnevõrra raskemaks kui ma seda planeerisin,” võttis Kunnar lõpetuseks päeva kokku.
Soovime talle edu viimaste kilomeetrite läbimisel ja kes pühapäeval Tallinna kandis, siis jälgige Kunnarit sotsiaalmeedias ning minge saabumise ajal Toompeale tervitama.
