Meeste tervise kuuks nimetatud n(m)ovember on pannud mehi üle maailma mõtlema oma tervisele ja sammudele, mida selle eest hoolitsemiseks ette võtta. Eestis võib seda kuud tähtsaks pidada, sest tervena elatud aastate poolest sörgime teiste Euroopa riikide sabas ja ka muude tervisenäitajatega pole me just tabeli etteotsa jõudnud.
Ott (26) otsustas enesetunde parandamise ja tervisesse panustamise meestekuul käsile võtta ning liitus sootuks uue treeninguga, omamata õrna aimugi, missuguseid proovikivisid see talle toob.
Täiesti uus treeningrütm
Tegelikult saab igaüks oma tervise ja eluea pikendamise heaks ära teha päris palju. Seega miks mitte alustada tervise monitoorimisega üheskoos teistega n(m)ovembris? Ja ehk astuda vaatlemisest ka sammuke kaugemale ning proovida lausa midagi enda heaks ära teha.
Millised on aga võimalused? Alati saab minna tervisekontrolli, alustada võõrutust halvast rutiinist või lihtsalt rääkida sõprade ja perega muredest. Kuna vaimne tervis on tänapäeval niigi habras, siis murele aegsasti lahenduse otsimine võib ära hoida halvima.
Ott otsustas enesetunde parandamise ja tervisesse panustamise nimel proovida midagi sootuks uut. Ta liitus ashtanga jooga treeningutega, omamata eelaimdust või kogemusi, mis muutusi ja väljakutseid see talle tuua võiks.
Eesmärk oli Otil aga selge – käia joogatunnis järjepidevalt kuu aega järjest ning kolm korda nädalas. Ja teha seda just novembris, hoides mõtteis, et ehk saab ta oma lugu ja teekonda jagades anda teistelegi meestele tõuke proovida midagi uudset.
Eksperimendi läbiviimiseks valis Ott endale Stuudio SAMMu, kus toimub jooga ja pilatese tunde erinevatele tasemetele. Stuudio SAMM ning teisedki joogaga seotud teenusepakkujad üle Eesti leiad Stebby keskkonnast SIIT. Praeguseks on eksperimendi algusest möödas kaks esimest nädalat ning esimeses artiklis tutvustab Ott oma eesmärke, räägib hirmudest, esimestest treeningutest ning esmastest tähelepanekutest.
Tavaline Harju keskmine mees
Enda silmis olen ma täiesti tavaline 26-aastane mees, kes teeb regulaarselt trenni, kuid kelle senine tippvorm on iga aastaga jäänud aina kaugemasse minevikku. Tahaksin uskuda, et liigutan end keskmisest omavanusest rohkem, kuid see on alati suhteline – kes kõnnib igapäevaselt rohkem, kes teeb rohkem intensiivseid pallitreeninguid või kes tõstab raskemat kangi.
Võistlust ma kellegagi ei pea ning siinkohal on minu silmis kõik aktiivselt liikujad omamoodi vinged tegijad. Pean tähtsaks erinevate spordialade proovimist ja aktiivsele eluviisile võimalusel jah ütlemist. Kui on kaaslasi, kes kutsuvad liikuma ja toetavad aktiivset eluviisi, olen ka mina pundis.
Viimastel aastatel olen aga piirdunud sügis-kevadisel perioodil mõne korvpallitreeninguga nädalas ning suvel võin kindlast spordirutiinist unistama jäädagi. Seekord aga mõtlesin, et võtan uue väljakutse vastu täiesti üksi ja hüppan pea ees vette, vaadates, kuidas seal hakkama saan.
Kunas siis veel, kui mitte meeste tervise kuul
Kuigi võiks arvata, et keskmine Eesti mees oma elu jooksul joogasse ei satu, siis minuga on teisiti. Olen aastate jooksul paar-kolm korda juhendatud tundi juhtunud ja see on tutvustanud mulle pisut jooga olemust ning võimalusi.
Kuklasse on tiksuma jäänud mõte, et ehk on see midagi, mida võiks muu spordi kõrvalt taastumiseks, liigeste ja lihaste treenimise ja miks mitte ka argipäevaste mõtete puhastamiseks veelgi proovida. Näiteks jõusaal pole mind kunagi köitnud, seega olen mõelnud, et vajan kui mitte vormi parandamiseks, siis vähemalt keha toonuse hoidmiseks mingit mõnusat treeningut.
Meestekuu nimel võtsin end kokku ja mõtlesin ühendada tervise ning uue väljakutse. Kaua ma ikka vaid mõtteis mõlgutan, et “küll ma hakkan niisamagi hommikuti trennis käima” või “eks ma kunagi ikka hakkan iga päev võimlema”. Ennast teades ei ole kiire elutempo juures kumbki ilus unistus ainult eneseusu ja mõtlemisega saavutatav.
Igapäevatoimetustega ringi tuisates jääb tegelikult keha ja vaim puhkuse, lõõgastuse ning suures osas ka tähelepanuta. Mulle on see kaasa toonud seljavalu ning istuv töö toodab juurde pigem laiskust ja longust, mitte toonust.
Neli lihtsat eesmärki
Joogaga alustades panin enda jaoks paika neli lihtsat eesmärki.
- Kui teha, siis korralikult. Nii nagu Stuudio SAMM õpetajad Evelyn Tuul ja Ülle Põldma mulle alguses ütlesid, võiks kohal käia vähemalt kolm korda nädalas. Kätt ei pannud nad ette ka mõttele teha harjutusi võimalusel iseseisvalt kodus. Jooga on võimalik väheste vahenditega, sobib paljudele ning et saavutada enesetunde jaoks mingigi efekt, ei pea see kestma kuigi kaua.
- Saavutada uus hommikune rutiin. Seni olen olnud inimene, kes ärkab sekundipealt, et jõuda hommikutoimetustega täpselt valmis, aga ei minutitki varem. Joogaga liitumine tähendas minu jaoks vähemalt kaks korda nädalas tund aega varasemat ärkamist. Seega võtsin eesmärgiks ärgata varem igal argipäeval, et olla samas rütmis joogatunniga. Lootsin, et ehk saab sellest lisatunnist hommikul minu ärataja, ergutaja ning omamoodi motivaator.
- Kummutada endale ja teistele arusaamad, et jooga pole päris treening ja et ammugi pole see meesteala.
- Saada füüsiline koormus, venitada end kontoritoolist lahti ja saavutada mingigi toonus. Kuna kuu on lühike aeg, siis ootan sellelt pigem tulemust vaimses enesetundes, kuid miks ei võiks see üllatada mind ka füüsilisele vormile mõeldes.
Jooga – igaühel oma eesmärk ja stiil
Jooga on minu väikese kogemuse põhjal omamoodi kunst, millel on küll teatud baas ja põhitõed, kuid millest leiab iga praktiseerija oma väärtused ja võimalused. Kogu seda protsessi kogeb igaüks meist unikaalselt. See tähendab, et pole ei õiget ega vale tunnet ning kui see aitab paremini uinuda, mõtteid puhastada või teed seda treeningu eesmärgil, siis see ongi sinu viis joogat nautida.
Kuna joogateoorias olen endiselt nõrk, siis annan Stuudio SAMM Ashtanga joogatunni kirjelduse edasi läbi sealsete õpetajate sõnade, kelle abi ja nõu järgi olen esimesed kaks nädalat ka ise seda kõike praktiseerinud.
Stuudio SAMM veebileht kirjeldab, et Mysore harjutus on kindel Ashtanga vinyasa jooga õpetamise viis, mida õpetas Sri K. Pattabhi Jois ehk Guruji Indias Mysore’is asuvas, tolle aja Ashtanga Jooga Teaduslikus Instituudis (Ashtanga Yoga Research Institute). Mysore tund ei ole juhendatud tund. Iga õpilane teeb harjutust omas tempos ja nii kaugele, kui õpetaja on asendeid andnud. Selles tunnis on tähtis, et oled teinud ashtanga jooga seeriat piisavalt kaua, et asanate järjekord oleks sulle tuttav ja oled hakanud tasapisi omandama õiget ujjayi hingamise tehnikat. Siiski ei pea seeriad olema sul peas, et seda kõike teha.
Sri K. Pattabhi Jois on öelnud, et jooga praktika kaudu kogutud jõu abil saame tundma õppida meele ja meeleorganite kontrolli alla võtmise meetodit. “Nii saame saavutada jooga. Sest me saame oma tõelist olemust tundma ainult mõistuse ja meeleorganite kontrollimise kaudu, mitte aga intellektuaalsete teadmiste või joogarõivaste selga panemise kaudu,” on ta öelnud.
Kaotatud hirm ja parem mõistmine
Ma valetaksin, kui ütleksin, et läksin esimesse tundi pingevabalt ja ärevuseta. Olen teinud erinevaid spordialasid ja alustanud mitmete treeningutega esmakordselt nii, et silm ka ei pilgu. Nüüd aga imestasin isegi, et mida ma siis kardan. Tundub, et olin oma peas loonud eelaimduse, kuidas olen teiste keskel täiesti saamatu. Palju ma mööda ei pannud, aga see ongi alguse asi.
Minu suurim üllatus oli see, et ma ei olnud varem kusagilt välja lugenud, et tegemist on iseseisvate tundidega, kus inimesed tulevad ja lähevad omas rütmis ning asendeid tehakse enda tempos.
“Millest siis mina alustan? Ma ei tea ju midagi,” oli minu esimene paanika. Siis hakkasin mõtlema, et eks see on jälle koht, kus endast üle olla ja iseseisvalt õppida. Mõttega asja juures olles saab ehk kavad kiiremini selgekski. Ja nii on seni ka olnud – arendav ning huvitav.
Paanikaks polnud tegelikult ka põhjust, sest juhendamata tunnis on siiski olemas õpetaja, kes esimestel tundidel oli nagu eratreener. Aitäh, Evelyn ja Ülle, et olite nõus nullilähedase kogemuse ja kinniste puusadega tegelase enda hoole alla võtma seal, kui teised olid juba eest läinud. See kõik andis positiivse tõuke asju ise kiiremini selgeks saada, et seejärel igal korral iseseisvalt aina kaugemale jõuda.
Harjumatu, aga teistmoodi – iseseisev tegemine annab võimaluse paremini keskenduda
Esimesed tunnid olid mõistagi keerulised – olgu selleks varane ärkamine või mõikamine, et ma olengi täiesti paindumatu ja nõrk. See kõik lisaks arusaamale, et asendite järjekorra, hingamise ja kõige muu loomulikuks tunni osaks muutumiseni on pikk tee ja ei tea, kas ühe kuuga seda kõike isegi suudan.
Esimene tähelepanek oli hingamise ja liikumise ühendamine. Me kõik oleme harjunud hingama nii nagu hingame ja trennis hingeldama nii nagu “torust tuleb”. Nüüd aga tuli hinga vastavalt liikumisele, lugeda hingetõmbeid ja mõelda samal ajal veel ka järgmisele asendile. Esimesed katsetused tundusid täiesti võimatud ning peas olid küsimused, et miks ja kuidas. Kui aga esimese nõksu kätte sain, tuli kõik muu juba automaatselt järele lausa nii, et tund aega käib hingamine nagu korrapärase lindi pealt.
Harjumatu oli olla ka kõikide nende sügavalt keskendunud inimeste keskel, kes teavad, mida nad teevad. Nüüdseks häirib see mind aga väga vähe. Ehk on asi selles, et omaette pusides ja mõeldes omi mõtteid kaodki oma matiga ruumi justkui ära. Seega saad aru, et teised sind tegelikult ei sega. Ega ka vaata.
Lisaks sellele on tunni pikkus vägagi individuaalne ja varieeruv. Olen nüüdseks jõudnud asenditega nii kaugele, et veedan saalis kindlasti üle tunni aja aktiivselt liikudes. Ma ei nimetaks seda enam kaugeltki jalutuskäiguks pargis, vaid juba pigem treeninguks. Iga kohalkäik on täis väikeseid võite. Rõõmu valmistab see, kui saadki oma varbad varasemast lihtsamini kätte või ulatud teatud asendis olles varasemast sentimeetri jagu kaugemale.
Mis on iseseisva tunni eelis? Näiteks see, et tee kuidas, millal ja kui palju tahad. Mina võtsin seda nii, et on kindel koht, kus teatud ajal on kohal teised, kelle olemasolu on tegelikult motiveeriv. Teiseks oled sina see, kes kontrollib oma hingamist, pingutust ja tahtmist.
Iseseisev tund annab võimaluse kontrollida oma rütmi, kuid vajadusel on abi kohe olemas. Ruum, juhendaja, õige õhkkond ning see motiveerib mind kindlasti rohkem pingutama kui kodus üksi nuputamine.
Esimese kahe nädala suurimad tähelepanekud
- “Ära karda, siis ei ole hirmus” ehk mitte midagi ei saa valesti minna ega juhtuda. Ole vaba ja anna juba kaasamõtlemisega maksimum.
- Mehi on tundides rohkemgi kui sa arvad!
- Pärast treeningut on keha saanud sellise füüsilise koormuse ja paraja toonuse, millest piisab minu silmis igaühele tippsportlasest pühapäevase liigutajani välja. Tunnen, kuidas keha hoiab end juba praegu paremini.
- Enesetunne pärast tundi on ainulaadne – soe, pehme ja värske. Justkui oleksid tulnud lõõgastavast saunast või massaažist.
- Jooga on igaühele. Tee seda kodus, tee seda kaks minutit, tee seda ükskõik kuidas.
Kokkuvõtet kogu eksperimendist saab Stebby blogist lugeda juba detsembri alguses. Seniks on minu lihtne sõnum meestele – liigu võimalikult palju, mure korral räägi kellegagi, käi ekspertide juures kontrollis ning proovi alati midagi uut ja aktiivset. Sellest kõigest tulenebki sinu heaolu!
