Miks teha asju üksi, kui saab ka sõpradega? Meie uus Stebby Athlete Brent Pere võttis kaks sõpra ning läheb Tallinna Maratonile endast maksimumi andma. Kuis ja mis? Loe juba altpoolt, kuidas Brent seda kirjeldab.
Tervitus!
Meie oleme kolm sõpra – Brent, Kaspar ja Reijo. Siinkirjutaja kannab nime Brent Pere ning suuresti tänu Stebby abivalmidusele ning minu jooksulembusele saigi teoks üks vahva projekt. Nimelt läheme me kõik koos Stebby toel Tallinna Maratonile isiklikke rekordeid püüdma, seejuures eri tasemega ning vägagi erinevate jooksuharjumustega. Miks? Et veeta sõpradega rohkem kvaliteetaega ning ühtlasi korralikult liikuda.
Laias laastus võib öelda, et me kolm oleme siin läbilõige liikumist armastavast Eesti mehest. Reijo on personaaltreener, kes muidu keskendub jõusaalile, aga oli valmis korra ka jooksusussid taas kapist välja otsima. Olgem ausad, tundub, et ta tahaks jõusaalis oma liistude juurde jääda, aga tõelise spordisõbrana ei saa ta ju ühest väljakutsest loobuda. Niisiis otsustas Reijo meist ainsana 10 km stardi kasuks ning kuigi olid ammused ja ilusad ajad, kus ta oli ikka päris nobe sell, siis nüüd proovib ta tabada 48 minuti ja 30 sekundi piiri. Jõusaalis korralikult musklisse treenitud lihastega on see täitsa tubli väljakutse!
Kaspar seevastu hoiab traditsiooni ning jookseb juba mitmendat aastat koos Brendiga poolmaratoni. Tasapisi on tema vorm paranenud ning ajad liiguvad tõusvas tempos, kuid seni on tulemused tekkinud pigem juhuslikult. Esimest korda elus võttis Kaspar vastu konkreetse väljakutse ning püüab poolmaratoni läbida ajaga 1.48. Mina usun, et see on igatepidi tehtav, kui nüüd natuke spetsiaalselt vormi ka lihvida.
Mina, Brent, lähen aga poolmaratonil jooksma aega 1.19.29, mis tähistaks minu eelmisel aastal sündinud rekordi purustamist. Jah, see on üsna haige eesmärk ja ma pole päris kindel, miks ma seda üldse teen, aga teen. Ühtlasi on see ka esimene nii konkreetselt sõnastatud eesmärk minu jooksukarjääris. Senine karjäär on muidugi olnud kaks-kolm jooksu aastas, nii et pigem on tegemist täiesti klassikalise rahvasportlasega.
Aga mida me siis teeme, et neid aegu saavutada?
Reijo ütleb järgmist:
Konkreetset jooksukava mul ei ole, kuid personaaltreenerina olen õppinud ka vastupidavusalade treeningspetsiifikat ning olen kursis jooksutreeningu alustega. Kuna minu prioriteet on endiselt jõutreening, siis ongi minu puhul küsimus ja väljakutse selles, kuidas sobitada 10 km küllalt ambitsioonikas eesmärk (48.30) jõutreeningu eesmärkidega.
Parasjagu teen nädalas neli jõutreeningut ning ühe jooksutreeningu, lisaks üks-kaks tennist/padelit. Seega maht on üsna suur ja nädalasse spetsiaalselt praegu veel rohkem jooksutreeninguid mahutada ei plaani. Küll aga hakkan jõutreeningu mahtu vähendama ja jooksu osakaalu suurendama augusti keskpaigas. Jooksutreeningute puhul keskendun hetkel kergetele taastusjooksudele ehk arendan aeroobset läve. Mida aeg edasi, seda enam panen rõhku ka suurema intensiivsusega tempotreeningutele.
Kaspar aga arvab nii:
Treeningkava panin kokku ise ja see näeb ette kolm jooksu nädalas. Neist üks jooks nädalas on rahulikus tempos pikem sörk üle 10 km. Selle kõrval üks intervalljooks, kus püüan hoida enda võistlustempot ehk 5.07 kilomeetri kohta ning lõpetuseks üks kerge 5-8 kilomeetri pikkune sörk.
Sinna lisaks tuleb kord nädalas padelit, kuigi suvel on aegu keerulisem klappida ja pigem asendub see hoopis jõusaaliga. Ideaalis püüan jõusaalis käia kaks korda nädalas, aga reaalsuses asendub suvel mööda Eestit sõites see lihtsalt keharaskusel kükkide, kätekõverduste või muu sellisega.
Jõutreening on minu jaoks oluline eeskätt seetõttu, et viimasel ajal muutub selg pisut liiga kergelt kangeks. Lisaks poleks paha, kui jooksuks saaks kaalust paar kilo maha, et samm kergem oleks.
Ja Brent lõpetab:
Võtsin endale esimest korda elus personaaltreeneri, kes ehitab jooksukava üles täpselt minule. Jõudsin temani seetõttu, et mais, kui jooksin üle seitsme aasta esimest korda taas maratoni, läks põlv tiba tuksi. Kuna alguses oli ikka häda päris suur, siis jõudsin sõbra kaudu füsioterapeudi Priit Ailti juurde. Pärast paari massaaži otsustasin, et kuna ta on ka personaaltreener ja triatleet, siis võiks ta minu keha tundes ka mulle ju kava teha. Nii lõimegi käed ja iga nädal potsatab mulle postkasti uue nädala treeningplaan.
Plaan pole muidugi niisama kokku klopsitud, vaid arvestab eelmiseid treeninguid ning näiteks une- ja elurütmi, mis on parasjagu elu kõige kaootilisemad asjad. Sain juuli keskel isaks ning suure tõenäosusega jätab see oma jälje ka tulemusele. Samas on targa treeninguga võimalik tagasilööke ära hoida, sest kui und on vähem, siis tuleb vähem, aga efektiivsemalt teha.
Niisiis koosneb minu praegune nädal enam-vähem kahest pikemast jooksust/matkast, ühest tempotreeningust, ühest jõusaalist ning vähemalt ühest kodusest HIIT-treeningust. Kui jaksu on üle, teen kodus ühel päeval veel ka eraldi ülakehale trenni. Enne last oli nädalas treeninguid kuus, nüüd viis ja kohati väiksemas mahus.
Nii et lugu on lihtne! Lähenemised on erinevad, tempod on erinevad, kuid eesmärk on üks – teha rekordid ning leida sõpradega ühine aeg liikumiseks ning muudeks toredateks tegevusteks. Näiteks enne Tallinna Maratoni läheme kõik koos spordiarsti juurde, käime saunas, teeme trenni ning muljetame niisama elust-olust. Pärast jooksu saabub muidugi ka olenemata tulemusest preemia sauna ja külma joogi näol. On, mille nimel pingutada!
Sellest kõigest pajatame aga juba varsti, kuulmiseni!
