Taavi Kruut ehk matkataavi on seikleja ja matkaja nii Eestis kui välismaal. Värske Stebby Athlete nime all saad tutvuda temaga eelmises blogis “6 küsimust ja vastust: Stebby Athlete Taavi Kruut”. Milliseid mägesid Taavi aga vallutanud on ning kuidas ta 11-aastaselt juba mäegiididele silmi ette tegi. Kõigest altpoolt lähemalt.
Alustame viimasest reisist: Ibn Sina ehk Lenini mägi. Kas oli see seda väärt ning isegi pärast mitmeid ekspeditsioone õpid sa seal mäel või ka all olles enda kohta ikka midagi uut, mida varem pole märganud?
Üldiselt läks minu jaoks seekord reis positiivselt – tippu me jõudsime. Küll vaid 25% edukusega (12-st 3 jõudsid tippu) väga külma tipuöö, tugeva tuule ning muidugi kõrgusega seotud asjaolude tõttu. Mäed on igal pool ilusad – aga no võrratu on ärgata hommikul või öösel, pistad pea telgist välja, on tuulevaikne ning pilvitu ilm ja vaatad enda ümber kõrguvaid kõrgeid 6000- ja 7000 meetri mägesid – väga kuradima ilus vaatepilt!
Suuremaid ekspeditsioone on nüüdseks mul vaid 2 (Manaslu Nepaalis ja Ibn Sina Kõrgõstanis), siis liialt kogemustega mägedes käijana ma end ei näe. Alati õpid matkadelt midagi uut – kas siis mõni uus kogemus üldiselt või arusaam iseenda kohta. Iga grupp, iga mägi, iga seiklus, iga reis on omamoodi ja erinev. Ühelgi seni käidud reisil, matkal, seiklusel ei ole ma kokku puutunud üks-ühele samasuguse ülesehitusega või dünaamikaga “komplektiga”, mis mingilgi kujul meenutaks liigset rutiinset tegevust, mis igavust tekitaks. Välja arvatud kõrgemate mägede puhul paratamatult esinevat passimist, mis tuleneb aklimatsiooni vajadusest või hea ilma ootamisest – need kaks on suhteliselt paratamatud ja möödapääsmatud.
Võibolla seekordne reis oli ootamise kohapealt kõige keerukam. Mida rohkem on vaba aega, seda rohkem tahab üks rahutu hing tegeleda ja toimetada. Üks hetk avastasin end ka poole reisi pealt juba tagasilennu pileteid ülejärgmiseks päevaks ostmas. Viimane jäi aga realiseerimata. Eks see oli osaliselt seotud ka esmase rotatsiooni (esimene aklimatsioonitõus) raskusega, mis oli üle ootuste keeruline. Samuti sai baaslaagris üks päev korralik keharaskusega treening tehtud, mis pani südame puperdama ja lihased mitmeks päevaks valutama.
Kust tuli matkataavile sulle matkamise pisik?
Pisikese poisina (11-aastaselt) vedas ema mu esimest korda kaasa matkareisile Venemaale, Baškiiriasse. Ma arvan, et sealt see reisimise ja matkamise pisik alguse ka sai. Tollest samast reisist on meeles väga eredalt hetk kus me vantsisime ühe pisema mäekese otsa, mina giidiga kõige ees. Mingi hetk jäi giid minust üsna pikalt maha ja kui ta mulle järgi jõudis, siis hingeldas ja higistas meeletult. Istusime siis kahekesi maha langenud puu najal ja ootasime gruppi oma 10 minutit järgi. Seejärel pidasime veel pikalt pausi kuniks teised puhkasid – mina aga soovisin rahutult juba edasi minna. Ju siis mäest üles minna mulle meeldib jai sobib.
Iseseisvalt sai esimest korda väljamaale mindud pikemaks ajaks Hispaaniasse töötama ning peale seda ka Taani õppima. Üsna pea peale ülikooli õpinguid välismaal sai end seotud Eestis ka ühe matkaklubiga ning mindud Rootsi kõrgeima mäe matkale kaasa. Sealt edasine teekond ongi päädinud kõrgete mägede ekspeditsioonidega.
Milliste väljakutsete või saavutuste üle oled eriti uhke?
Manaslu (8163 m tipp).
Kuula sellest lähemalt Stebby podcastist “#29 Kunnar Karu & Taavi Kruut: Sõprade teekond 8000+m tipuni, Everestist ja seiklemisest!”
Mida soovitad neile, kes päris kõrgustesse ei soovi minna, aga tahavad avastada uusi kohti nii Eestis kui kaugemal?
Tuleb seljakott selga võtta ja minna. Eestis loodusesse minemine ei nõua suurt ettevalmistust. Välja arvatud juhul kui lähed mõnda suuremasse metsamassiivi sirgjoones sisse, lööd telgi maasse ja mõtled sealt kahe päeva pärast välja tulla.
Samamoodi välismaale matkama / seiklema minemine – planeeri-uuri kuhu sa lähed, sea endale minginegi eesmärk ja mine. Egas mida kauem sa mõtlema jääd “Oh kus tahaks reisida kohta X!”, siis üks hetk leiad end olukorrast, kus mõtted ongi vaid idee tasandile jäänud ja sa pole koduuksest kaugemale jõudnud. Eestis on erinevaid loodusmatka teenusepakkujaid niivõrd palju, et igaüks, kel vähegi soovi metsa minna, kuid iseseisvalt selleks esialgu julgus või tahtmine puudub, leiab endale mõne ürituse mille raames loodusesse minna saab.
Alati võib ka ju kodukandis metsasid avastada või Eestis loodud matkaradasid avastada ja neid läbi jalutada. Ühistranspordiga on nendele ligipääs väga lihtne. Väga lihtsaks ja heaks alguspunktiks julgen soovitada Eesti matkapealinna – Aegviidu.
Räägitakse, et matkavarustus on kallis – kas sinu arvates peab mõneks päevaks metsas matkamiseks ostma tühjaks kogu poe?
Kindel ei! Minu arvates kõige olulisem asi, millesse iga uudishimulik matkasell investeerida võiks, on hea matkasaabas. Ilma selleta ei ole metsa asja. Leia endale sobiv saabas, kanna see sisse ja edasi ei ole muud kui kand-ja-varvas metsade vahel.
Üldiselt on matkavarustus muidugi kallis, kui sa ei tea, mida sa tahad ja ei selgita välja endale selle ostu vajalikkust. Kui sa matka- või spordipoodi lähed, siis müügitöötajate eesmärk on sulle ju maha müüa lumelabidast päikesepaneeliga akupangani – kõik mida neil poes pakkuda on.
Metsas käies on võimalik endale soetada selliseid luksusesemeid, et hoia ja keela! Kes alles hakkab vaikselt oma huvi matka vastu üles näitama, siis osta endale korralikud saapad (ja head sokid!), pane selga juba olemasolevad mugavad spordiriided või mõni mugavam vabaaja riide ese ning mine ja proovi. Küll siis vaikselt hakkab arusaam tekkima mis endale sobib, mis ei sobi ja mida üldse vaja läheb. Hea paralleeli saab tuua näiteks puhkusereisile minekuga. Kas sa võtad nädala ajasele puhkusereisile kaasa kolm paari pükse või läheb sul reaalselt vaja ühte paari? Kas sul on vaja igaks päevaks uut särki või kannatab näiteks kolme särgiga läbi ajada? On sul vaja nelja nokamütsi, mis kõik sobivad erinevate särkidega või saad ühe nokamütsiga hakkama?
Peale esimest käiku ei tasu endale kogu varustust samuti kokku osta, sest mõni hetkeolukorrast tulenev justkui hädavajalik asi ei pruugi üldse tarvilik olla – a’la matkatool. Minul endal on eurone tagumikualus mis kunagi toidupoest ostetud sai ja siiamaani ajab igasuguse istumise vajaduse ära nii talvel kui suvel. Olgugi, et pean istuma maapinna peal, siis tagumik jääb kuivaks.
Eks varustuse vajalikkus sõltub reisi eesmärgist aga näiteks minu üks pikim seiklus viis Lõuna-Ameerikasse. Käsipagasiga ma sinna läksin ja lõpuks pooled riided, mis kaasa võetud sai, jätsin sinna, sest neid ei olnud lihtsalt vaja. Riideid saab alati pesta ja vajadusel kuskilt turu pealt juurde osta. Ning uskuge mind – mitte kedagi ei huvita reisidel olles, kas sa eile kandsid sama värvi pükse/särki/sokke nagu eile või mitte. Vähemalt sellistel reisidel kus mina käin.
Mis on asi, milleta sa matkale ei lähe – ükskõik kui kaugele või ekstreemseks minek on?
Mul on alati matkale minnes kaasas taskunuga – seal on küljes saag, nuga, käärid, korgitser ja muud vajaminevad tööriistad, mis mahuvad mugavalt taskusse. Seda läheb alati metsas vaja ning ei võta palju ruumi.
Mida annab sulle matkamine ehk miks sa seda teed?
Matkamine on minu jaoks maailma avastamise viis – kui mõnele meeldib käia paketireisidel Egiptuses, Türgis või mujal soojal maal, siis mina käin matkamas. Kahjuks on viimastel aastatel matkamine kogunud üha enam populaarsust ning üha enam on inimesi näha populaarsetel matkaradadel või sihtkohtades, kuhu ma tahaks minna, aga enam nii väga ei taha. Üdini negatiivne see kindlasti ei ole, sest mis saab olla inimeste aktiivsuse vastu ja seda enam kui liigutakse värskes õhus. Kuid kus käib rohkem inimesi, tähendab see omakorda rohkem raha ning omakorda rohkem “turistikaid” sihtkohti, mis mulle endale ei meeldi.
Loodusesse minnes otsin ma rahu ja vaikust ning eemalolekut inimloomadest – või maksimaalselt, et seal ei oleks rohkem inimesi kui mina ja kamp inimesi, kellega ma reisile koos olen läinud. Muudmoodi minu jaoks enam puhata ei olegi võimalik, kui kaduda telefonilevist ära. Ideaalne puhkus. Samas lülitada nädalavahetusel telefon lennureziimile ning nautida sedaviisi vaikust ja eemalolekut on ka päris mõnus. Julgen seda soovitada kõigile.
Inimesed, kes mind kauem juba tunnevad teavad, et telefonitsi on mind üsna raske kätte saada. Üldiselt kipuvad nad helistama mu elukaaslasele, kes seepeale manitseb mind, et ma ühele või teisele tagasi helistaksin. Vana hea “kiviga vastu akent” ja “Kas Taavi õue tulla võib?” on vist lapsepõlvest siiani sisse jäänud käitumismuster.
Mis tervislikke hüvesid sa matkamisest tundnud oled?
Kõige enam puhkab nendel hetkedel kindlasti pea. Kui töö juures istud enamuse ajast ekraanide säras ja suhtled inimestega päevast päeva, siis matkadel ma üldjuhul olen vaiksem, hoian omaette ning kogun end ja taastan enda energiavarusid. Muidugi on hetki ja päevi, kus reisidel kaugemal maal või nädalavahetusel Eesti metsas sotsialiseerud inimestega ja oled aktiivne, kuid seda täiesti teistel teemadel kui argielus. Eks ka see rikastab ja paneb mõtlema teisest perspektiivist ning aitab argimured seljatada.
Mis on sinu järgmine plaan – veel kõrgem mägi või midagi lihtsamat?
Hetkel on tunne, et peaks paar aastat rahulikumalt võtma ning kõrgemale mägedesse asja ei ole. Kuigi paar huvitavat kutset on tulnud, siis esmase vasikavaimustuse möödudes ja mõistuse pähe tagasi tulles sai neist keeldutud. Pigem võiks sihiks olla matkad, kus garanteeritult päevas rohkem inimesi ei näe, kui enda ümber olevad inimesed ja võib-olla mõned kohalikud – aga ka need sihtkohad asuvad Eesti mõistes teisel pool maakera ning vaevalt, et selge mõistusega inimene neis kergekäeliselt osaleda tahab. Kuid eks nendele matkadele ongi vaja vaid hea füüsise ja tugeva vaimse tervisega inimesi kaasa.
Läbirääkimised kodus veel käivad, aga pikalt meeles mõlkunud matkaauto võiks olla järgmine suurem ettevõtmine, mille kallal tööle asuda. Kui enda parema külje nõusse saan, siis ehk võiks järgmine suurem reis olla motoriseeritud kujul ning matkaautoks ümberehitatud maasturis.
Taavi seiklustele saad kaasa elada Instagramis @matkataavi kontot jälgides.
