Maratoni saab läbida elus esimest korda ainult üks kord. Nii tegi seda sirge selja ja naeratusega Stebby eeskuju Jacob R Price, kes läbis 42.2 kilomeetrit Swedbank Tallinna Maratonil. Tegime temaga kiire intervjuu.
Maratoni parim mälestus?
Lõpetamine. Ja seda mitte negatiivselt, vaid kui oled juba üle nelja tunni jooksnud, siis on päris hea tunne lõppu jõuda. Õnneks viimastel kilomeetritel Balti jaama juures sain ka selle kaua lubatud ja oodatud runners high kätte. Ehk siis teoorias kõige raskem osa jooksust 41 kilomeetri juures oli kõige mõnusam.
Maratoni raskeim lõik?
Ma tahaks öelda et algus, sest ma ei ole hommikul jooksja (või üldse eriline jooksja).
Aga tegelikult oli see 25 kilomeetri, sest paratamatult tuli häda peale. Ja kui häda kõige suurem, siis abi ei olnud kõige lähemal, seega sealne kannatamine oli katsumus omaette. Pärast seda tulid siis need lubatud rasked kilomeetrid, millest kõik rääkisid.
Aga nii raskeks ei läinud – suures osas seetõttu, et ma jooksin rahulikult. Kuna tegemist oli mu elu esimese maratoniga, siis ma ei kiirustanud. Eesmärk oli lihtsalt läbida ja seda nii et ma katki poleks. Seega jätsin endale ka selle variandi, et kui tõesti midagi juhtub ja väga valutama hakkab siis ma katkestan ja proovin uuesti järgmine kord kui ettevalmistus on parem.
Samuti oli minu jaoks okei ka seal vajadusel jalutada. Plaan oli jalutada ainult siis joogipunktides ja umbes nii tegingi.
Maratoni meeldejäävaim inimene?
Raske öelda – kui mitte ees kiirustada, siis tegelikult on see maraton ikka väga sotsiaalne üritus. Raja ääres käis mul ka palju sõpru, kellega sai veidi jutustatud. Samuti jooksin ühe sõbrannaga mingi 20 kilomeetrit maratonist koos. Võõrastest lööb esimesena ette kostümeeritud Vana Toomas.
Loomulikult on tore igasuguseid eesmärke taga ajada, aga kui see on su esimene matraton, siis naudi melu ja sotsialiseeru. Sa oled nii kaua vaeva näinud, et siia jõuda, seega võta sellest päevast viimast. Mälestus ei pea ainult kannatus olema. Ma ei molutanud, aga ma ka ei rapsinud üle.
Sina oled boss, sina otsustad mis sinu eesmärgid on. Rahvaspordiüritustel saab iga osaleja medali, sest osavõtt on suurim asi. Mul ei oleks absoluutselt mingit vahet olnud ,kas ma lõpetan selle 4:23 ajaga või 4:03 ajaga, aga see vahe oleks võibolla selle maratonikogemuse muutnud kohe tunduvalt raskemaks. Aga nüüd järgmisel maratonil muidugi võiks aega parandada.
Raskeim kilomeeter?
Üks kilomeeter enne WC-sse jõudmist. Lõpuks jõudsin erinevaid rohelisi kabiine külastada ehk kuus korda.
Tarbitud vedeliku kogus?
Täpselt ei lugenud, aga igas joogipunktis ikka 2-3 topsi tegin ja mõnest võtsin ka pudeliga kaasa. Ma olen pigem higistaja ja vett läheb trennides palju.
Jooksmise miinus on vee kaasa tassimine ja seepärast võistlustel ma ka kunagi joogipunktist mööda ei jookse. Kui higistad palju, siis vedelikupuudus ikkagist teeb soorituse raskemaks kui ta peaks olema. Pluss mingites tingimustes võib ka ohtlikuks muutuda.
Muide, kui tarbid ka jooksu ajal süsivesikuid, siis on sinna üldjuhul vett vaja juurde lisada. Ma tarbisin ka hunniku energiageele (põhimõtteliselt on geelide puhul tegu lihtsasti seeditava vedela suhkruseguga), mis juba tulevad väikese koguse veega, kuid sellises olukorras võimalusel ikkagist mõistlik neid ajastada joogipunktidesse, et saaks veel vett peale juua. Ühesõnaga suhteliselt lihtne ja ei tasugi üle mõelda maratonil söömist ja joomist, aga mingi plaan võiks olla, sest jooksvalt mõeldes võib piisav kogus vajalikke asju tarbimata jääda. Mõistlik on tarbida tuttavaid sööke ja jooke, või siis eelnevalt end teha tuttavaks nendega mida sa tarbima seal hakkad.
Mitu plaksu raja ääres rahvale andsid?
Lugematu arv, sest mul läheb juba seitsme peal lugemine sassi. Aga eks seal rahvamassis vahel näed liiga hilja. Mõni hetk vist läksin väikese ringiga, et patsu anda ikka. Aga kui olid raja ääres ja andsid jooksjatele patsu, siis suur respect, see toetus annab rajal olles tegelikult väga palju juurde ja kui on raske, siis seda on väga vaja et edasi panna. Isegi kui ei jõua sellele kohe reageerida ja vastata, siis see tähendab palju ikka.
Mitmele maratonile elus veel jõuad?
Ma enne poleks arvanud et ma seda ütlen, aga ma usun, et paljudele veel. Korra aastas maraton teha tundub praegu isegi mõistlik idee millegipärast. Ajukeemia läks vist sassi joostes.
Mulle tegelikult meeldib poolmaraton distantsina kõige rohkem, see on selline poolpikk kruiisimine ja pole liialt intensiivne. Samas miks mitte proovida järgmisena ultramaratoni?
Igaljuhul soovitan ka teistel igasuguseid katsumusi vastavalt enda tasemele proovida, Kui sa pole kunagi 5 km jooksnud, siis esimene eesmärk võiks see ollagi. Proovi ära – kui ei tule välja, saad vigadest õppida ja uuesti proovida.
