Kes juba muretsesid, et millal taas meie Stebbyka HAF-i lugusid lugeda saab, siis palun! Tuhin pole kuhugi kadunud ja Janne on sama energiline takistuste kiuste edasi. Loe juba lähemalt!
16.–22. märts 2026: 5. nädal
Lõpuks sain jälle kaks trenni ära teha ja kohe tundsin, et keha on selle rütmiga päriselt ära harjunud. Teisipäeval pani treener mulle uue programmi peale – impulsid tundusid natuke teistsugused, justkui sügavamad ja mõnusamad. Lahkudes oli tuju positiivsust täis ja keha tundus kuidagi elusam, energilisem. Reedel oli juba päris tuttav flow: soojendus, saal, higi ja see imeline „ma olen elus ja energiat täis“ tunne, mis koju kaasa tuleb.
HAF-is on ikka see kõige parem osa – treenerid ei lase sul kunagi üksi pusida. Nad vaatavad sind kogu aeg, kohandavad harjutused just sinu keha järgi ja julgustavad täpselt õigel hetkel. Kaks korda nädalas, 25 minutit ja keha töötab ideaalselt!
23.–29. märts 2026: 6. nädal
Teisipäeval läksime impulsidega jälle natuke kõrgemale ja oi kui mõnus… jalad ja tuharad said sel korral päris korralikult vatti. Reedeks olin juba päris elevil, sest teadsin, mis ees ootab. Pärast trenni tundsin end taaskord võitjana – see mõnus väsimus lihastes, mis annab teada, et midagi on ikka toimunud.
Nahk on viimase aja jooksul märgatavalt pringimaks muutunud. Energiat jätkub õhtuni välja, isegi kui tööpäev on olnud pikk. EMS on lihtsalt imelikult tõhus: 20–25 minutiga saab keha sellise koormuse, mida tavalise trenniga nii kiiresti ei saavuta. Treenerid ütlevad ikka, et järjepidevus on võti, ja ma usun neid nüüd päriselt!
30. märts – 5. aprill 2026: 7. nädal
Selleks nädalaks oli trenn planeeritud kolmapäevaks, aga kuskilt olid mu lapsed endale korraliku viiruse külge saanud ja kui on kaks last aastase vahega, siis nad on haiged nii, et üks on neli päeva haige ja kui terveks saab, on teine laps neli päeva haige. Tühistasin oma kolmapäevase trenni ära ja veetsin nädala kodukontor/laatsaretis.
6.–12. aprill 2026: 8. nädal
Nädalavahetusel teatasid poisid, et tahavad kaisus magada. Lükkasime nende voodid kokku ja ma magasin mitu ööd kahe lapse vahel kaisus, selg kõver nagu kringel. Esmaspäeva hommikul ärkasin puusavaluga, mis oli päris julm. Unistasin ainult massaažist. Teisipäeva hommikuks ei olnud valu üle läinud, lisaks oli endal ka kerge tõbisus kallal, nina kohutavalt kinni ja mõtlesin, et täna ma trenni ei jaksa. Aga läksin ikka.
Jõudsin HAF-i ja kurtsin kohe oma magamatusest ja valutavast seljast. Treener lasi mul rahulikult soojeneda, venitasime natuke aega ja siis pani ta mulle väikese mummulise palli valutava puusa alla ning lasi elektril suristada. No ausalt – see oli parem kui nii mõnigi päris massöör, kelle juures ma varem käinud olen! Reedel olin vist lihtsalt natuke laisk, aga keha igatses seda sama mõnusat tunnet. Läksin ja nautlesin täiega. See massaažirežiim on lihtsalt imerohi – lihased lõdvestuvad, vereringe läheb käima ja keha taastub meeletu kiirusega. Lahkusin stuudiost palju parema enesetundega, kui olin tulnud.
13.–19. aprill 2026: 9. nädal
Koolivaheaeg on täielik hullumaja. Lapsed tahavad süüa hommikul, lõunal, õhtul ja veel neli korda vahepeal. Kolmapäeval kasutasin siiski võimalust ja põgenesin HAF-i – ausalt öeldes tundus see seekord justkui päris puhkus!
Enesetunne oli juba palju parem ja megamõnus oli jälle täie tuhinaga trenni teha, aga kohe oli tunda, et viimased kaks nädalat olin rahulikumalt võtnud. Järgmisel päeval andsid lihased üle pika aja korralikult märku. Ja teate mis? Mulle see tunne väga meeldib. See on see „ma tegin midagi oma keha heaks“ valu.
Need viis nädalat on mulle jälle näidanud, et EMS HAF-is on päriselt investeering endasse. Olen energilisem, tugevam ja rahulikum. Isegi kui vahel tuleb haigus, koolivaheaeg või öö kaisus magamine, siis üks trenn on ikka parem kui mitte midagi. Keha tänab sind kiiremini, kui sa arvad. Kui sa ka kaalud proovimist, siis mine julgelt. Mina jätkan kindlasti ja annan teada, kuidas edasi läheb!
