Füsioteraapiasse satutakse tihti juba põhjusega – tekkinud on igapäevaelu mõjutav probleem või saadud arsti saatekiri ja vajalik taastusravi trauma leevendamiseks.
Füsioterapeut suudab aga tegelikult suunata patsienti mitmes eri valdkonnas tegema paremaid ja tervislikumaid valikuid, millest sul ei pruugi aimugi olla. Seni rahva seas pigem võimlemisena tundunud meditsiinivaldkond on tegelikult täis teadmisi ja ka ennetustööd.
Füsioterapeudi elust, staatusest tänapäeval ja soovitustest räägib lähemalt Tartus asuva Vaksali 17 Füsioteraapiakabineti füsioterapeut Kristjan Mardo.
Füsioteraapia on kõigile, kuid tee eksperdini võib olla erinev
Kristjan Mardo sõnul satub füsioteraapiasse kõige enam tööealisi inimesi ja seda läbi mitme võimaliku teekonna. Näiteks Stebby vahendusel tööandja abiga, perearsti teraapiafondi toel või leitakse hoopis võimalus tulla omafinantseeringuga.
Samas on füsioteraapia ka lastele, vanuritele ja sportlastele. Võib öelda, et see on universaalne teenus, kuna inimesi erinevast vanusest ja aktiivsusega näeb igapäevaselt palju.
“Enamasti on füsioteraapia roll üldiselt seotud taastumise ja paranemise soodustamisega ning edasiste ja korduvate probleemide ennetamisega,” kirjeldab Mardo füsioteraapia olemust. Palju sõltub aga ka asutusest, kus füsioteraapiat pakutakse.
Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorses taastusravis käib patsient kõigepealt taastusraviarsti juures ning seal määratakse talle füsioteraapia teenus, mille järel saab alles füsioterapeut tegutsema hakata. Füsioterapeudi poole aga saab pöörduda ka otse. Tuleb ainult sobiva füsioterapeudi juures aeg broneerida.
Sarnane süsteem on ka Vaksali 17 Füsioteraapiakabinetis, kus suunava taastusraviarsti asemel on perearst. Kui inimene ise aga pöördub vastuvõtule, siis pole ühtegi arsti võrrandisse vaja ning füsioterapeut saab kohe tööle asuda.
Mured tekivad igapäevastest asjadest
Kuna enamjaolt on füsioteraapia teenuse vajaja tööealine täiskasvanu, siis mured tekivad Mardo sõnul liigse töö ja stressi, vähese trenni ja une ning kehva toitumise tõttu, millega organismil on vahel raske toime tulla.
Mardo selgitab, et keha vajab mitmekülgset liikumist ning kõigi meie kohustuste ja toimetuste juures jääb väheks just mitmekülgsust, kuna spetsialiseerunud inimene teeb sageli sama asja korduvalt ja korduvalt. Olgu see siis arvuti taga istumine või hoopis füüsiline töö.
Lõpuks keha väsib ning tulemuseks on ülekoormus ja skeleti-lihassüsteemi vaevused, näiteks alaselja-, õlavöötme- ja kaelavalud. Sagedased on ka liigeste spetsiifilised probleemid. Enamasti on tegemist krooniliste probleemidega, mis ei taha taanduda ning kipuvad pikema perioodi jooksul elukvaliteeti häirima.
Mardo suunab, et sellistel juhtudel on kõige suurem ülesanne leida üle probleemi põhjused, need endale teadvustada ning teha vajalikud muudatused.
“Sageli on vajalik suuremal või vähemal määral muuta mitte ainult oma harjutusi, vaid oma elurütmi ja harjumusi,” ütleb Mardo.
Ennetamine versus probleemi lahendamine
Mardo sõnab, et ennetus on kõige tähtsam. “Kui pole probleemi, siis pole ka kannatamist ja ebamugavust ning valusid. See on ju palju toredam elu,” ütleb ta.
Ennetamine on aga tegelikkuses raskem, kui tekkinud probleemile reageerimine. Kui tekib täiteks mõni pinge või valu, siis on Mardo sõnul võimalik see konkreetne mure analüüsida, leida põhjused ning lõpuks ka lahendused.
Kui kõik läheb kenasti, saab probleem lahendatud, valu kaob ning elukvaliteeti paraneb. Ennetusel pole aga sageli konkreetset lähenemist. Iga inimene on erinev ning hädad on sageli personaalsed.
“Kui pakun patsiendile üldiseid tervislikke ja hädasid ennetavaid nõuandeid, võib kõik esmapilgul tunduda tore, kuid need soovitused ei pruugi antud inimesele sobida,” toob Mardo näite erinevustest.
Kui pakutud soovitustest ei teki head tulemust, siis saab tagasi liikuda tekkinud probleemide lahendamise, mitte ennetuse faasi.
Mardo sõnul on ka teine faktor, mis ennetuse raskeks teeb ja see on inimese enda motivatsioon.
“Kui tekib valu, siis inimene on sageli väga huvitatud valust vabanemisest ning ta on nõus ette võtma muutusi oma elus ning harjumustes. Kui aga kõik on justkui hästi ja soovitan üht-teist, siis saadakse küll soovitustest aru, kuid puudub see kriisitunne, mis teeb otsuste langetamise edasilükkamise võimatuks.”
Mardo sõnul on elustiili ja harjumuste muutmine üks raskemaid asju maailmas.
“Kui mina teen midagi nii või naa, siis ma teen seda põhjusega. See on väljakujunenud põhjus, mis tuleneb vajadusest, kohustusest, soovist või sunnist. Ma olen oma elu kokku pannud just sellisena nagu see on, sest nii on mulle hea või vajalik ning igal otsusel on põhjus ja põhjendus. Nüüd aga tuleb keegi füsioterapeut ja ütleb, et muudame seda ja muudame teist, mis on väga keeruline,” selgitab Mardo.
Ta täpsustab, et see lööb seni kujundatud elu sassi ja on paljudele tüütu. Muutusi ollakse valmis tegema siis, kui selleks on piisav motivatsioon, näiteks valu. Kui aga kõik on justkui hästi, siis pole ka vajadust midagi muuta.
“Sellest hoolimata rõhutan ma praegu ja jään ilmselt elu lõpuni rõhutama ennetuse, enese säästmise, puhkuse, treeningu ja toitumise põhimõtteid. Sest töö lämmatab meid kõiki justkui muuseas ning kui me seda aktiivselt tervislike otsustega ei tasakaalusta, siis on tulemus sageli negatiivne,” nendib Mardo.
Igaüks vajab eksperte enda ümber
Mardo sõnul on inimese personaalne tervishoid meeskonnatöö. Sellesse meeskonda kuulub eelkõige inimene ise, füsioterapeut, arst ning vastavalt soovile või vajadusele treener, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja veel mitmed vajalikud spetsialistid. Kõige eesmärgiks on tagada tervis ja võimalikult hea elukvaliteet.
Mardo avaldab, et füsioterapeudi osa võib olla nõustamine toitumise, harjutuste ja harjumuste osas ning ka kergemas vormis psühholoogiline aitamine või nõustamine. Kuna elukvaliteeti mõjutavad väga väga paljud erinevad faktorid, siis on ka küsimusi ja korrigeerimise kohti palju.
“Kui minu teadmised jäävad mõnes valdkonnas puudulikuks, siis suunan inimese vastava spetsialisti juurde,” ütleb ta.
Füsioterapeudi roll ja olulisus on suurenenud
Kui varem esines sageli raskusi väljendi füsioteraapia sõnastamisega ning füsioterapeute peeti küll arstideks, küll massöörideks küll võimlejateks, siis praegu on füsioterapeudi amet ja nimetus muutunud Mardo sõnul oluliselt nähtavamaks.
Mardo sõnul tuleb aina enam ette, et füsioterapeudi poole pöördutakse ka ennetavate tegevuste ja muudatuste tegemiseks elus. Seda juhtub küll veel vähe, aga võrreldes näiteks 12 aasta taguse ajaga, kui Mardo töötamist alustas, esineb sellist nõuküsimist oluliselt rohkem.
Füsioterapeudi poole pöördumine peaks esmatasandil olema Mardo arvates sama loogiline ja automaatne, kui perearsti poole pöördumine. “Skeleti-lihassüsteemi probleemid, toitumise küsimused, treeninguteemalised küsimused, rühi probleemid, elustiili muudatused ja veel muud teemad on minu jaoks igapäevased või -nädalased ülesanded,” viitab ta.
Kuidas aga saavutada seda, et füsioterapeudi külastamine muutuks tavapärasemaks?
“Kõige loogilisem on füsioterapeudile pöördumine teha sama lihtsaks, kui perearsti pole pöördumine,” arvab Mardo. Ta lisab aga, et selleks on vaja standardit, mis tagaks füsioteraapiateenuse kvaliteeti.
Mardo sõnul sellega juba ka tegeletakse ja 2023. aasta sügisel peaks füsioterapeutidest saama tervishoiutöötajad. “See toob kindlasti kaasa muutusi tööstandardites, kriteeriumites ja muudab füsioterapeudi ka nähtavamaks riiklikul ja seadusandlikul tasandil,” vaatab Mardo positiivselt tuleviku poole.
Tervemaks saab juhul, kui reguleerida ootusi elukvaliteedile
Peamine kehva tervise põhjus on Mardo sõnul lähemalt või kaugemalt seotud tööga.
“Kipub kuidagi eestlaslik olema, et raha pole kunagi piisavalt. Küll on seda ja teist vaja ning meist igaüks ilmselt tahaks oma elukvaliteeti tõsta. Selleks on vaja raha ning käia tööl. Surve tekitab aga stressi ja kohustusi, mis mõjutab negatiivselt meie ajakasutusele, harjumustele, sportimisele, toitumisele ja puhkamisele,” räägib Mardo.
Ta arutleb, et kui me kuidagi suudaksime oma ootusi elukvaliteedile pisut korrigeerida, siis kaoks suur osa stressist ära, sest siis oleks piisavalt, mitte pidevalt puudu.
“Ma ei räägi vaesuses elamisest ja selle nautimisest, vaid hästi elamisest ning teadmisest, millal oleks mõistlik ja tervislik gaasipedaali kergitada ning tegeleda elukvaliteedi parandamisega,” selgitab Mardo.
Selline standardi muutmine peab aga tema sõnul olema ühiskondlik ning kultuuriline, see aga võtab ilmselt aastaid aega.
“Protsessi kiirendamiseks korrutan oma patsientidele tervislike eluviiside juttu aina edasi. Hea söök, piisav uni, mõõdukas ja regulaarne mitmekülgne füüsiline koormus, sotsiaalne heaolu ning turvatunne on kõik vajalikud, et oleksime terved. Seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt,” ütleb Mardo.
Ta lisab, et hormonaalsed muutused kehas on väga otseselt seotud keha toimimisega ning tervisega. Inimene on siiski sotsiaalne loom ja seda poolt ei tohiks tervise juures unustada. Seda eriti vananedes.
Füsioteraapiaga saab tegeleda igapäevaselt – nipid ja trikid
Kristjan Mardo sõnul kõigile parimad harjutusi enda hoidmiseks pole olemas. On aga olemas olulised treeningpõhimõtted, mida on kaks.
Treening võiks olla tööviisist võimalikult erinev.
Kui sul on istuv töö, ei ole ideaalne istuda pärast tööd ratta selga ja istuda seal veel kaks tundi. Parem mõte on anda kehale sellist koormust, mida töö juures ei saadud.
Näiteks istuva töö tegijad saavad väga edukalt teha trenni seistes, kõhuli, külili, selili või basseinis. Kui aga töö iseloom on seisev, siis on väga hea saada keharaskus jalgadelt trenniga maha. Sobib näiteks jalgrattasõit, ujumine, matil võimlemine.
Peamine on vältida pidevat ühesugust koormust päeva jooksul, sest keha soovib mitmekülgset liikumist, et ei tekiks ülekoormust. Oma treeningu valimisel on hea sellisest ideest lähtuda. Kui selle soovituse vastu siiski eksid, pole ka midagi hullu.
Kui istuva töö tegijale meeldib treeninguks rattaga sõita, siis sõitku, sest igasugune trenn on parem, kui trenni puudumine.
Erinevad kehaosad vajavad erinevat koormust.
Tugevalt lihtsustades saab inimkeha jagada kolmeks piirkonnaks. Alakeha koos tuharate ja jalgadega, kehatüvi ning õlavööde ja kael koos kätega.
Alakeha ülesanne on kanda keharaskust. Inimesed kõnnivad kahel jalal, mis kannavad keharaskust ning see on olnud meie liikumisviis inimkonna algusest saati. Luud, liigesed ja lihased alakehas on arenenud selliselt, et nad peavad sellisele koormusel vastu ning see omakorda tähendab, et need ka vajavad sellist koormust, et olla töökorras. Hästi sobivad jooksmised, hüppamised, kükid, ronimised ja miks mitte 10 000 sammu päevas käimine.
Teine piirkond on kehatüvi, mis ühendab meie ala- ja ülakeha ning toestab lülisammast. Just nende kahe ülesande pärast on selles piirkonnas väga tähtis stabiliseerimine ja tugevdamine. Kehatüve lihased vajavad regulaarset treenimist ja tugevdamist.
Alaseljavalu on statistiliselt kõige sagedasem skeleti-lihassüsteemi vaevus. See tekib aga just siis, kui tugiliikumisaparaat ei pea vastu koormusele, mida me talle anname ning tekib ülekoormus. Lihtsustatult öeldes: probleem tekib siis, kui koormus ületab koormustaluvuse. Selleks on vaja jõutreeninguga koormustaluvust tõsta, et see ei juhtuks.
Kolmas piirkond on õlavööde. See on inimese keha kõige suurema liigesliikuvusega piirkond. Mitte ükski muu liiges ei liigu nii palju, kui õlaliigese-abaluu kompleks. Kogu seda maksimaalset liikuvust peavad aga tekitama lihased. Kuna meil aga igapäevases töös ja elus pole vaja regulaarselt kätega suuri ringe vehkida, siis jääb õlavööde enamasti passiivseks. Lihased ei saa sellist koormust, mille jaoks on nad kohastunud ning neis tekivad verevarustuse probleemid, valud, toonuse probleemid jne. Me peame õlavöötmele andma regulaarselt amplituudi, mille jaoks on see piirkond kohastunud. Seda saame just trennist.
Seega, milline trenn oleks nn kolmest kolm hinnanguga? Trenn, kus treenime jalgadel keharaskusega, tugevdame kehatüve ning anname õlavöötme maksimaalset amplituudi? Jõusaal? Rühmatreeningud? Ujumine? Pallimängud? Suusatamine? Jalgratas? Jooksmine?
“Eks igaüks saab ise oma valiku teha,” soovitab Mardo siiski kuulata oma keha ja arvestada enda soovide ja hobidega. Põhiliseks jääb aga aktiivne liikumine ja probleemide lahendamine enne nende süvenemist.
Kristjan Mardo on olnud füsioterapeut üle 10 aasta ning teeb koostööd ka jalgpalliklubi JK Welco, Eesti U21 jalgpallikoondise ning mitmete teiste sportlastega.
Vaksali 17 Füsioteraapiakabinetis töötab ta koos nelja kolleegiga, kelle abil igapäevaselt inimestele abi pakutakse.
Kui otsid füsioterapeuti oma lähedalt või sind vaevab mõni tervisemure, siis abi leiad leiad Stebby keskkonnast või äpist SIIT.