Rattahullus ei peatu ning meie Stebby eeskuju Jacob võtab kokku elu esimese pikema rattasõidu kuu tagasi toiminud Grävely Festil. Tegelikult võtab ta kokku kogu nädalavahetuse, sest enne sõitu toiminud küttesprindil sai ta esimest korda ratta selga, millega laupäeval 92 kilomeetrit läbi vändata. Kuis ja mis, loe alt.
Grävely Festile vedas korraldaja ise
Lugu peaks alustama algusest. Paar kuud enne võistlust kohtusin korraldaja Ergoga, kes rääkis südamelt ära nii ilusa loo selle ürituse ja meeleolu kohta, et mulle hakkas see idee kohe meeldima.
Tegemist oli siis jutuga rattavõistlusega, aga seda festivali formaadis, ja mõeldud nii neile, kes soovivad nautida, kui ka neile, kes soovivad aega väntama minna. Lisaks siis tasuta festivaliala, kuhu olid oodatud kõik ja kus sai süüa-juua ning näha Stebby live podcasti, Endrik Puntso rattajoogat ja tantsida Zetode rütmis.
Mulle meeldivad sellised for fun tüüpi rahvaspordiüritused ja see oli täpselt Grävely Fest. Üritus oli täpselt selline nagu Ergo lubas ja järgmine aasta tahaks kindlasti uuesti minna. Ilmselt rattapükstega muidugi, sest seekord ma rattapükse ei kandnud.
Aeg oli teisejärguline – õnneks seda peale minu ka paljudele
Et näidata oma taset, siis alustasin reedel showvõistluse ehk küttesprindiga, millel sõitsin ajaks 2 min 43 sekundit. Tundub kiire, eks? Tegelikult jäin peaaegu tagantpoolt esimeseks.
Siiski pikal distantsil nägin, kuidas inimesed nautisid ja sotsialiseerusid rajal ning puhkepunktides ikkagi puhkasid päriselt, nautides kooki ja hapukurki. Minu aeg 3 tundi ja 41 minutit on justkui teisejärguline – kruusateede kohta tundub täitsa tubli tulemus, kuid mind päästis pikk paus, mil aeg pannakse keskel kinni ja lihtsalt püüd rada läbida. Õnneks oli minusuguseid veelgi.
Hirmudest realiseerus see, mida oodata oli – hõõruv tagumik
Ma ei kandnud rattapükse – oih. Eks sellest tingituna pidin oma süü tõttu viimased tund aega püsti sõitma. Seega nagu räägitud, siis rattapüksid on ikka vajalikud sellisteks pikemateks matkadeks, et jalgevahelt ära ei hõõruks. Korraldaja seda mulle ka soovitas,, aga ma ikkagist olin targem ja läksin ilma. Nende olulisust nägi ka muu rahva pealt, sest ma nägin seal ainult ühte peale minu kes oli samuti ilma rattapüksteta. Ja igaüks, kes nägi, et mul rattapükse polnud arvas samuti, et see polnud parim idee.
Teisalt rohkem hirme minust võitu ei saanud: ma väga ei mõtle üle enne igasuguseid võistluseid, sest mõttetu on endale asjatult hirmu ja pingeid tekitada. Loomulikult tuleb realistlik olla ja potentsiaalsed probleemid läbi mõelda, aga üle selle ma arvan oluline on minna, nautida ja saada kogemust. Lihtsalt oluline on, et need väljakutsed on sinu jaoks teostatavad.
On okei endale väljakutseid võtta, aga need peaksid siiski sind arvesse võttes olema mõistlikud. Külmalt ennast kuskile lõhkuma minna ei ole mõtet. Seega kui plaanid järgmine aasta Grävely Festile minna, siis mõistlik on juba täna rattaga sõitma minna.
Valmisolekut pakkus 50-eurone Facebookist leitud ratas
Kuidas ma valmistusin? Ostsin marketplaceist omale 50€ eest kasutatud linnaratta, et suvelgi rattasõiduga sina peale saada. Konkreetselt trenni ma ei teinud, aga kasutasin ratast liiklusvahendina ja ma arvan, et sellistest väikestest ampsudest on ikkagist palju kasu.
Rattasõit aitab neid, kes joosta ei saa
Kui ma muidu olen hakanud ka jooksma, siis ma arvan siit saab tuua hea soovituse neile, kellel on jalgadel ja põlvedel probleeme. Rattasõit on väga hea aeroobne treening neile, kes ei saa joosta. Grävelyl vestlesin pikemalt ühe mehega, kes pöördus rattasõidule sarnasel põhjusel ja nüüd naudib seda nii palju kui saab.
Lisaks on rattasõit ka praktiline, sest ilusate ilmade puhul on see super transpordivahend. Nüüd mul on see rattapisik sisse tulnud ja üritan võimalusel alati rattaga ka liikuda.
Ja võistlusel lihtsalt sõin pool ajast ratta peal, mulle meeldib süüa.
Pane end kirja juba järgmise aasta Grävely Festile ja hoia pilk peal @jacobrprice tegemistel.
