Kui elu annab sulle väänatud hüppeliigese… ära jää voodisse nutma, vaid mine “pikutama!”
Kui sa oled selline inimene, kes suudab täiesti tavalisel päeval ennast ära vigastada, siis tere tulemast klubisse. Mina sain 4. juunil hakkama sellega, et väänasin matkates hüppeliigese välja. Mitte kuidagi elegantselt või sportlikult, vaid ikka nii, et astud vale kivi peale, käid korraks maas ära ja mõtled kohe, et suurepärane – nüüd ma enam kunagi ei kõnni.
Mul on hüppeliigestega tegelikult juba pikem ajalugu. Umbes 15 aastat tagasi oli mul esimene suurem õnnetus. Kandsin rokk-kontserdil 12 sentimeetri kõrguseid kontsakingi, sest ilmselgelt oli see kõige mõistlikum jalanõu valik. Üks vale liigutus ja oligi tuksis.
Hommikul ärkasin suure paistes jalaga, läksin EMOsse ja seal tehti pilt. Luumurdu ei olnud. Öeldi, et puhka ja küll paraneb. Ainult et ei paranenud. Vähemalt mitte päriselt.
Järgmised viis aastat elasin nii, et jalg valutas igapäevaselt. Trepist alla minek oli paras põrgu, selg hakkas ka valutama ja lõpuks jõudsin ühe Eesti väga hea taastusraviarstini, kes suunas mu operatsioonile. Pärast oppi sain jala korda ja uuesti jooksmisega alustada. Selg on siiani kõver ja ausalt öeldes ei ole ma isegi uurinud, kas selle vastu midagi teha saab, aga see on juba eraldi saaga.
Viis aastat pidevat valu on igatahes piisavalt pikk aeg, et järgmise vigastuse peale pisut dramaatiliseks muutuda.
Seega kui ma seekord EMOsse jõudsin, helistasin juba HAF-i ja teatasin, et noh, nüüd te mind mõnda aega ei näe. Jalg on paistes, luumurdu õnneks ei ole, aga mina ennast liigutada ei julge, sest eelmine kord algas ka kõik ju üsna süütult.
HAF-ist öeldi aga, et puhka nädal aega ja tule siis taastusravisse. Ja ausalt, selle peale ma ise ei tulnudki. Mina olin juba mõttes diivanile elama asunud, aga tegelikult oli taastusravi kohe alguses kõige mõistlikum plaan.
Mulle tehti väga konkreetne kava: mida me teeme, mis järjekorras ja miks. Alustasime teenusest „Vormi ja taasta“.
Trenn, kus saab alguses lihtsalt lamada
„Vormi ja taasta“ põhineb EMS-meetodil ehk elektrilisel lihasstimulatsioonil. Põhimõte on lihtne: lihased saavad elektriliste impulsside abil koormust ka siis, kui sina ise ei saa või ei tohiks veel aktiivselt trenni teha.
Selle programmi ajal kestab seanss umbes 25 minutit. Sina lamad, varustus teeb oma töö ja lihased saavad samal ajal koormust.
See sobib hästi siis, kui liikumine on vigastuse, operatsiooni või suurema kehakaalu tõttu piiratud. EMS aitab säilitada ja aktiveerida lihaseid ajal, mil tavaline treening ei ole veel võimalik. Taastusravis on see eriti oluline, sest liiga pikk liikumatus võib lihaseid kiiresti nõrgendada. Samas ei ole mõistlik värskelt väänatud jalaga kohe kükke ja hüppeid tegema hakata, ükskõik kui palju sisemine fitnessitreener seda nõuab.
Esimesel korral, kui auto parklasse jätsin ja stuudio poole lonkasin, tuli treener mulle vastu ja ütles umbes midagi sellist, et „no nii, muidu sa lippad siia nagu tuul, praegu on kohe näha, et vajad natuke turgutamist“.
Ja tal oli õigus.
Mul oli tegelikult nii hea meel need treeningriided jälle selga panna. Ma ei saanud veel normaalselt liikuda, rääkimata trenni tegemisest, aga seal lamades ja elektriimpulsside abil keha tööle pannes oli tunne, nagu saaksin jälle kuidagi oma tavapärasesse ellu tagasi.
Ja mis kõige parem – see ei olnud lihtsalt tore mõte või ilus pakett. See päriselt aitas mul liikuda edasi ilma, et oleksin pidanud vigastatud jalga üle koormama. Kolm nädalat läks väga kiiresti ja samal ajal sain rahulikult taastuda. Vahepeal ongi vaja endale meenutada, et taastumine ei tähenda seda, et sa pead iga päev midagi kangelaslikku tegema. Mõnikord on kõige targem teha vähem, aga järjepidevalt.
Astroshape ehk masin, mida ma alguses natuke umbusaldasin
Pärast kolme nädalat võtsime ette Astroshape’i. See on selline masin, mis näeb välja natuke nagu tulnukate kosmoselaev ja mida ma olin varem alati vaadanud pilguga, mis ütles: „Ma ei tea, kas ma usaldan seda asja.“
Nüüd on see minu lemmik.
Astroshape ühendab kõndimisega vaakumi, infrapuna, EMS-i ja LED-valguse. Sina kõnnid masinas, samal ajal kui alakeha ümber toimuvad kõik need asjad, millest tavalisel jooksulindil puudust tunned.
Kõigepealt on soe. Mitte selline ebameeldiv „olen liiga paksu jopega bussi oodanud“ soe, vaid mõnusalt soojendav. Siis töötavad elektriimpulsid, vaakum toetab verevoolu ja sina kõnnid. Higi voolab, aga valu ei ole. Mitte trenni ajal, mitte pärast trenni ja mitte järgmisel päeval.
Ma olin päriselt üllatunud, sest tavaliselt tähendab minu jaoks pikem kõndimine seda, et järgmisel hommikul on jalg umbes nagu puupakk. Astroshape ei kaotanud mu vigastust ühe korraga ära, aga see andis võimaluse koormust järk-järgult tõsta. Ja kõige olulisem: koormus ei tekitanud seda tuttavat valu, mida ma kartnud olin.
Taastusravis on järkjärguline koormuse lisamine väga oluline. Liikumine toetab liigese liikuvust, lihasjõu taastumist ja verevarustust, aga seda peab tegema vastavalt sellele, mida keha parasjagu lubab. Soojus ja mõõdukas aktiivsus võivad aidata lihastel lõõgastuda ning muuta liikumise mugavamaks. EMS omakorda aitab lihaseid aktiveerida, kui neid on tavapärase treeninguga veel raske piisavalt tööle saada.
Ja siis on veel üks täiesti ebateaduslik, aga väga oluline kõrvalmõju: mu nahk oli pärast nii pehme, et sõitsin koju ja silitasin ise oma säärt. Sest miks mitte. Kui jalg annab lõpuks põhjust talle hellalt läheneda, tuleb seda võimalust kasutada.
Käisin Astroshape’is kuu aega, umbes üks-kaks korda nädalas. Mulle meeldis see, et koormus oli olemas, aga ma ei pidanud iga kord pärast trenni tundma, et olen oma keha vastu isikliku sõja alustanud.
Soovitan seda kindlasti neile, kes taastuvad vigastusest või operatsioonist. Aga tegelikult ka neile, kellele meeldib kõndida, kuid kes tahaksid selle 25 minuti jooksul natuke rohkem koormust saada. Eriti siis, kui tavaline treening tundub parasjagu liiga palju, aga päris mitte midagi teha ka ei taha.
Treenerita oleks ikka teine asi
Pean tunnistama, et kuigi masinad olid selle taastumise ajal suureks abiks, igatsen ma ka treeneriga tehtavaid EMS-treeninguid.
Esiteks on HAF-is väga head treenerid. Sellised, kes saavad aru, millal sa päriselt enam ei jaksa ja millal sa lihtsalt loodad, et keegi ei märka, kuidas sa viimasel viiel sekundil vaimselt kehast lahkusid.
Treeneriga EMS-i puhul on suur eelis see, et keegi jälgib kogu aeg, kuidas sa harjutusi teed ja millise koormusega töötad. Kui oled minusugune inimene, kes kipub alustama liiga suure entusiasmiga, siis on väga hea, kui keegi ütleb õigel ajal, et rahune nüüd maha – eesmärk on tugevamaks saada, mitte järgmisel päeval trepist üles roomata.
Lisaks paneb treener sind päriselt kaasa töötama. EMS ei tähenda seda, et sina võid lihtsalt kohal olla ja elektri peale lootma jääda. Impulsid toetavad treeningut, aga harjutused, kehaasend ja liigutused loevad samuti. Treener aitab leida koormuse, mis on piisav, kuid mitte üle jõu käiv, ja muudab programmi vastavalt sellele, kuidas keha reageerib.
Ja muidugi on suur vahe, kas keegi ütleb sulle „teeme veel ühe“, või vaatad ise kella ja mõtled, et tänaseks on ühiskonnale panustatud küll.
Lõpetuseks
Seekord läks mul õnneks paremini kui 15 aastat tagasi. Võib-olla tänu sellele, et läksin õigel ajal abi saama. Võib-olla tänu sellele, et ma ei hakanud kangelast mängima ja katkise jalaga trenni tegema. Või lihtsalt tänu sellele, et keegi teine pani mulle mõistliku plaani paika.
Igatahes sain ma taastusravi ajal uuesti liikuma hakata ilma pideva hirmuta, et teen midagi valesti. Ja see on päris suur asi, kui sul on varasemast kogemus, kus „küll paraneb“ tähendas lõpuks viit aastat valu ja operatsiooni.
Nii et kui sul on vaja vigastusest või operatsioonist taastuda, siis ära jää ainult diivanile lootma. Diivan on tore ja toetav, aga ta ei tee sinu eest lõpuks päris kõike ära. Mine räägi spetsialistiga, pane plaan paika ja alusta sealt, kus su keha parasjagu on.
Mina soovitan HAF-i taastusravi, „Vormi ja taasta“ programmi ja Astroshape’i väga hea meelega. Ning treeneriga EMS-i ka – eriti siis, kui sul on vaja kedagi, kes aitaks sul pingutada just parajalt. Mitte liiga vähe, mitte nii palju, et järgmisel hommikul oma jalgu võõrkehadeks pead.
